Aastit tagasinõ lugu. Maal eläjä latsõ lõpõtiva kodukotusõn põhikooli. Edesi tulle liina kuuli minnä. Kes liinalõ ligembäl ja kon bussi häste liiksõ, saiva bussiga liina sõita. Kavvõmbast kotusõst tulle liina elukotus otsi.
Tuu es olõ väega lihtsä asi. Olle hää, ku liinan elli mõni sugulanõ. Mi perre latsõl Riial elli liinan tädi Heldi mehe Eediga. Näil hindäl latsi es olõ. Riiat hoiõti sääl häste. Tädi Heldi olle väega tubli pernaanõ. Tä tekk’ kõgõ hoolõga süvvä. Miis Eedi käve egä lõunaaigu kotun söömän. Täl olle tüükotus kodu lähkün. Ütel lõunaaol tulle Eedi jäl kodu süümä. Heldi õkva ummõl’ tarõn ja ütel’, et võtku esi pliidi päält süük, suust ja kardoka.
Poolõ süümise aigu hõigas’ Eedi, et suust om Heldil täämbä paks saanu, tä süü kõik är. «Süü päälegi,» ütel’ Heldi. «Mul om Riialõ timä tellit süük olõman.» Eedi sei kõtu täüs ja läts’ tüüle tagasi.
Veitü ao peräst tull’ Riia koolist. Tädi ütel’ tälle kah, et võtku esi süük. Et mannapudõr om pliidi pääl. Riia läts’ süümä, tükü ao peräst hõigas’: «Kulõ tädi, mannaputru ei olõ koskil. Om õnnõ kausitäüs suusti!» Tädi läts’ esi kah kaema. No selge, mannapudrukauss oll’ tühi. Tulle vällä, et Eedikene sei paksu soosti päähä kardokit mannapudruga.
