Elämine om tiil olõminõ edimädsest hengähüsest viimätseni. Tii hoit inemist hinele mõrsjas, om Enno Ernst «Rändäjä õdagulaulun» luulõtanu.
Latsõn käüt tiid piten imä-esä käe kõrval, nimä andva tsihi ja võtva üten, oppasõ astma, jalgpööräga sõitma ni ümbrekunda tähele pandma.
Sõs tulõ pikk koolitii, kannat jo esi kaala: opit ja otsit, essüt ja levvät, olõt tävvega hindätiidjä tiiline. Koolitiid kävven tunnus tii tihtsäle hall, ikäv ja väsütäjä, oodat kipõstõ lõppu. Arvat, et edesiastminõ vahtsõ tii pääl lätt laabsambalõ.
A elon või hoobis nii minnä, et miil käü üte tii pääl ja peris elon tulõ hoobis tõõsõ pääl astu. Kippa saat arvo, et elo olõki-i joht kipõtii, kon kabrioletiga, 140 ravvan, küttä. Inämbäste om elotii tolmunõ, käänüline ja haudliganõ nigu Lõuna-Eesti ruusatii, kon mõista ei ette nätä, miä kurvõ takan uutman. Egä issändä päiv hiitüt ja panõt immes.
Tiikäüjän tulõ kipõstõ hinnäst elo perrä säädi ja kõik aig otsusta, kas ja kuimuudu edesi minnä: vahtsõ tii pääle käändä vai hoobis veidü hõngu haarda. Viimädse jaos ei anna põraaignõ elo pikält aigu, tõõsõ pandva sust müüdä ja esiki üle.
Muidoki om suur vidämine, ku levvät inemise, kinka kuun teie laul su meele helüsemä pand. Annas jummal mõistust tuust arvo saia ja õnnõ hoita. Ütenkuun, esiki ku vakka olla vai tõõnõkõrd himoga vaiõlda, tunnus mullõ, om tii pääl olõk jõudsamb. Ku nuur olõt, sis läbi käütüt elotiid hinele valla seletämä viil ei tükü, vai ku, sõs lühkü tiidmise päält. Igä and tiile pikkust ja läbielämiisi perrä tulõ ette, et tunnistat mõntvuuri mõnõ käügi ja läbi käütü tiijupi hoobis tõõsõs.
Olõ kar’alats ollu ja või kos mullõ es miildü suvõl paar kõrda kuun, vits peon, kar’a perän Mustajõõ viirde astu. Varra, kastõ viil maan ja mõntvuuri vihma ni piksega, viimäst pelksi ma hirmsalõ, pidi ma tuu tii sunniviisil läbi käümä.
Säidse aastakka sõitsõ kats kõrda nädälin päält kuuli bussiga küläst liina muusigakuuli. Tuu tii oll’ mu jaos käänüline: talvõl nilbõ, keväjide tolmas’ nii, et hambidõ all krõgisi liiv. Tull’ ette, et liina sai sõidõtus, a tunni es jõvva. Takastperrä kaiõn om noist ütel aol väsütävist, vastamiilt käümisist ja rännängüist olnu elos nii pall’o oppi ja kõrva taadõ panda. Muusikut minost es saa, a oopõrin käü hää meelega. Mustajõõ viirde vii tii ja makõhalu minno küland tihtsäle prõllaki, lihtsäle veidükeses aos jõõ juuskmist kaema, luudust tunnistama ja elo üle märgotama.
Tiikäüjän olõ opnu viil üte as’a: kimmäle tulõ astun jalgu ette kaia. Kumastuda vai sita sisse astu võit umbõ lihtsäle, a väega tarvilinõ om jaoperrä pilk üles taivaveere pääle visata, suurõmbat pilti nätä ja kaia, innekõkkõ sõs, ku tunnus, et tii om iin nigu müür, olõki ei kohegi astu.
Mu tiiseldsiline, miis, küsüs mu käest tii pääl ollõn tihtsäle: «Miä sullõ om päätähtsä, peräle jõudminõ vai tiil pääl olõminõ?» Ma küsü sõs timä käest tuudsamma vasta. Ja sõs mi olõmi lihtsäle vaiki vai vaidlõmi.
Järgmäne kõrd, ku timä jälki tuusama küsümüse mullõ and, ütle tälle, et mullõ miildüs tiile mõrsjas olla.
Kürsa Ere. Metsla Annika pilt
