Olle sükäv Vinne aig. Meile maalõ tulliva vahtsõ naabri. Eesti Vabariigi aigu ellivä nä Petseri maakunnah ja olliva Eesti kodanigu. Mi saimõ ruttu umavaihõl tutvas. Õnnõ imä võõrist’ näid, a ao joosul harisi timä kah vahtsidõ naabridõga. Näide latsõ mõistsõva puhtalt eesti kiilt kõnõlda, vanõmba halvõmbalõ.

Õigõusklikõl olle surnuaiapühä. Ma olli uma Zapikaga parajalõ maal. Vahtsõ naabri tulli minno voorimehes pallõma, et sõita Pankjavitsa surnuaiapühäle. Ma olli nõuh sõitma. Üteh tulliva mõlõmba talo pernaasõ ja viil Langõ Alfred – vana ütsik miis. Timä sugulaisi sinnä matõt es olõ. Timä luutsõ ilma rahalda kostitamisõ pääle.

Olle illos põimukuu päiv. Kuna hainaaig olle läbi, sis rohetiva luha ja niidü noorõst ädäläst. Väega illos olle Lõuna-Eesti luudus. 

Saimi Pankjavitsa surnuaialõ õigõs aos. Papp käve külh joba haudu pääl lugõmah.

Naabrinaasõ kraamõ kadonukõisi kääpä puhtas. Sõs laotiva lina kääpile pääle ja sinnä panti egäsugust süüki ja putõl viina kah. Surnuaid olle rahvast täüs, süüdi ja juudi kadonuidõ mälestüses. Pall’o lasi papil havvalõ jumalasõna pääle lukõ. Tälle pakuti süvvä ja juvva – seo olle esihindäst mõista. Papp olle suur miis, seo tähendäs, et kaalu tä külh es kae. Tä kandsõ kõvastõ viinuskat, a lõpus inämp es jõvva jumalasõnna lukõ. 

Papiga üteh olle ka timä väikukõnõ poig, kes kõik aig ütel’: «Oi, patjuška, patjuška, paidjom domoi!» Lõpus papp es jõvva inämp pistü saista, vaiu põlvilõ ja nakas’ neläkäpäkillä surnuaialt är minemä – väikene puja kõrval: «Oi patjuška, oi patjuška…»

Naabrinaisil olle mitu kääbäst. Noidõ kraamminõ võtsõ aigo. Egä kääpä man võeti mälestüspits viina. Mu ekipaaþ jäie purjo, a kohustus kadonukõisi iin saiõ täüdetüs. Egäle kääpäle jäeti söögipoolist, tuud jäi hulkvilõ pinnele kah.

Tagasisõit läts’ jõudsalõ: naasõ lauli kerigulaulõ ja lõbusit ilmalikkõ laulõ kah.

Reimanni Hildegardi tsehkendüs