Tuust om joba jupp aigu müüdä, ku ma käve Kambja koolin. Es tiiä kiäki midägi internetist ja mobiiltelefonist. Pääle kuuli aimi kamba kokku, et rahvastõpalli mängi, vai hüpsimi järve veeren purdõ päält pommi. Mõnõl sõbral oll’ jalgratas, a ma tahtsõ hindäle võrri ja käekellä.

Es jõvva kuigi är uuta, kuna kuul lõpõs ja saa tüüle minnä, et võrri ostmisõs rahha tiini. Sai hainu rõuku ja kuhja pantus, laka pääle üles antus, piite ja kapstit kõblatus ja eläjile söödäs villä jahvatõdus.

Üts hummuk ütel’ brikatiir, et ku ma mõista hobõst ette panda, sis võtku ma tuu must hopõn Orlov. Hoiat’ viil, et tä om kipõ käümisega, a vahepääl tükis ettepandmisõ aigu näksämä.

Tallin tundsõ Orlov kõgõpäält huvvi mu imä üten antu leeväkoti vasta. Ravva lasksõ hindäle suuhtõ panda ja taossõ kaala ja pandsõ kipõlt minemä. Poolõ pääväga oll’ meil hain vaalu aetu ja suurõ traaviga talli tagasi tultu. 

Järgmäne päiv sai jäl Orlovi. Tä nigu ütel’ mullõ, et ärku ma noid Tõnni ja Manni võtku, üts lääpäs kurra jalga ja tõnõ suigus vehmre vahel. Imä küssegi, mille ma õdaku nii nälläne olõ, sai jo ummõtõ pia puul pätsi leibä söögis üten.

Ku ma sügüse uma vahtsõ võrriga Orlovist müüdä sõitsõ, kaiõ tä mullõ perrä ja hirnat’. Arvada sai hopõn arvu, et avit’ mul unistust täüde viiä.

Elmo