11. Igätsüs
Kes meist ei olõssi tundnu igätsüst, esieränis noorõmban iän. Igätsüs om sääne tunnõ, et õkvalt minotitki ei saa süä rahhu. Kõik aig mõtlõt kalli inemise pääle ja kuigi ei jõvva är uuta, kuna jäl tõist nätä saa. Käüt nigu unik õnnõtust ümbre, kuigi midä halva ei olõki juhtunu. Ei lää süük ei juuk, opmisõst kõnõlõmalda. Jala omma nigu kammitsahe pantu. Ei taha muud ku rahhu ja umaette olla, et kiäki ei sekässi su unõlõmist.
Näüde elost. Prõlla om hää, et saa läbi telehvoni kirota ja kõnõlda. Lugu om vanast aost, ku mobiile viil es olõ. Tütärlats käve keskkoolin ja tälle väega miildü nuurmiis hindäst klass iinpuul. A nä es käü üten koolin. Kokko saiva õnnõ mõnõl nädälivaihtusõl. Terve tuu nätäl oll’ nii pikk uutminõ ja igätsüs nii suur, et oll’ väega rassõ olla.
Ainumanõ, miä olõmist kerembäs tegi, oll’ kirä saatminõ ja saaminõ. Kül sis oodõti toda kirja. Käüti mitu kõrda päävän postkasti man. Ku oll’ kiri, sis oll’ saajal hää miil ja igätsüs es tundu inämb nii jälle. A ku mõni päiv kirja es olõ, sis olõssi nigu aig saisma jäänü. Tuus aos, ku tulle suvõvaheaig, olle nuurmiis saatnu tütärlatsõlõ üle saa kirä ja tütärlats pia katõsakümmend vasta.
12. Armastus ja hindä ohvõrdaminõ
Armastusõn om kõik selge ja helge. A kas iks om? Armastust om kah mitmõsugust. Armastus om andminõ ja võtminõ. Ütelt puult annami hindäst är kõik, mis meil hääd om. Mi säemi kalli inemise soovi hindä ummist korgõmbalõ. Mi tahami olla kõgõ tõsõ meele perrä. A mis mi tuu peräst är unõhtami? Esihindä.
Näüde elost. Noorõ naksi kuun elämä. Naanõ tegi koton kõik ette-taadõ är. Kraamsõ, tegi süvvä, mõsksõ ja tõi eski kavvõmbast puukuurist puu aho kütmises valmis.
Miis tull’ tüült kodo lämmähe tarrõ, sei kõtu täüs ja visas’ sohva pääle pikäle telekat kaema. Ütel’, et tä om pääle tüütegemist väsünü.
Naanõ käve kah tüül, a tä nigu es toheki väsünü olla. Naanõ kannaht’, kooni viländ sai. Sis läts’ är imä mano elämä.
Ku koton inämb midägi süvvä es olõ ja elämine külm, tull’ miis naasõ käest andis pallõma ja lubasi edespite rassõmba tüü esi är tetä.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
