Põhikoolih olli kunstioppusõtunni, sääl tsurgõldimi paprõ pääle pilte. Mul tekkü kotoh mõtõ pruuvi, kuis musta tsehkendüsvärmiga piirjuuni tetä ja sis akvarelliga üle maali.
Joonisti hariligu pleiätsiga joonõ ette – mäekuntõ, paar puud, üte suurõmba kõo, uja ja sanna muudu tarõkõsõ. Tõmbsi nuu juhtjoonõ terävä sulõga üle, lasi är kuioda. Akvarelli panni veidükese sinnä ja siiä. Hindä meelest saie illos pilt. Võti tuu kuuli üteh, et oppajalõ kah näüdädä.
Oppaja kai pilti imeligult ja ütel’: «Taa ei saa su tettü olla!» Es saa ma arvo, kuis tä niimuudu üteldä sai. Mu imä oppe tuudaigu Margi Benno man kunsti ja ilokirja, ma käve timäga sääl üteh ja eks jäi mullõgi midägi miilde ja külge.
