Seo lugu juhtu Kasaritsan tsipa päält tuud, ku 1949. aastagal luudi sinnä Mägismaa kolhoos. Keväjä tetti kardokapandmisõ talgu. Rahvast oll’ kokko aetu nii hulga, et kõigilõ tüüd es jakkugi. Nii otsustiva kolm noorõmbat miist, et vaia nall’a kah tetä. Nä kattõva paaris tunnis är ja ku tagasi tulli, olli näide jala nõrga ja keele pehme.
Mehe kõnõli, et nä jõiva võsu takast lumbist vett ja paistus, et sinnä vii sisse oll’ pantu midägi, miä jala nõrgas ja keele pehmes tege. Et nä olli mitu tunni sääl lumbi kaldõ pääl tuuperäst peris pikäle olnu.
Osa naisi saiva kõrraga arvu, et nuurmehe omma pur’un. A partorg naas’ väega murõhtama, et äkki rahvavainlasõ omma lumbivii är kihvtitänü. Et tulõ sanepidjaam kutsu, asja uuri ja laembalõ teedä anda. Mehe hiitü tuu jutu pääle targõmbas ja kinniti, et näil naas’ joba parõmb, ei olõ mõtõt asja suurõs aia. Sinnä taa asi tuukõrd jäigi.
Aastit ildampa ütel kolhoosi sünnüpääväpidol tahtsõ üts noist nuurmiihist üles tunnista, kuis lugu periselt oll’. A naanõ es lasõ täl juttu är kõnõlda. Kärät’ mehele, ku tuu pistü tull’ ja kõnõlõma naas’: «Juu vähämb!» Ja tsurmsõ mehe istma tagasi.
