Riidi, 13. urbõkuu pääväl tähistedi Mõnistõn imäkeelepäivä. Ütenkuun tulõtõdi miilde, mia om imäkiil ja mille taad päivä õkva seol aol tähistedäs. Imäkeeleoppaja Lepä Marika kõnõl’ võru keelest ku väärt perändikandjast ja pidepunktist. Niisõma arutõdi piirkondligu keele eriperä üle ja kuimuudu keski om köüdet Mehka murdõga: kinkalõ om seo imäkiil, kiä om ildampa kõnõlõma oppinu ja kiä viil mõista ei.

Päält tuud esidi ütsendä klassi opilasõ kirändüse tunnõn tettüid kodukotussõst ja kodumaast kirutõduid luulõpõmikiid; katsõnda klassi tütärlatsõ lugõsi ette mi kooli opilaisi joba 20 aastat tagasi kirutõduid mehkakiilsiid luulõtuisi ja jutukõisi – iks umast kodust ja keelest; säitsmendä klassi poisi lugõsi jo saa aasta iist üles kirutõduid mehkakiilsiid perimüstekste.

Lõpõtusõs mängiti Bingot, konh tull’ üles löüdä koolimaja ussi, sainu, põrmandu ja stende pääl olõviid võrukiilsiid sõnnu vai lausiid. Üts Bingo-mängun ollu küsümüs oll’ köüdet ka pildi pääl olõva kelläga: latsõ pedi kaema, midä om vaia kell ütessä tetä. Kuna mi võtami ossa Eesti-Läti projektist «Umakultuur mi ümbre», sis sääl saiõ mõtõldus, kuimuudu võru kiilt enämb latsini tuvva. Lisas umakeelitsile sildele tulle mõtõ, et kellgi võinu näüdädä aigu uman keelen. Tüüoppusõ oppaja Lauteri Ants-Kristjan haardsõ õkva mõttõst kinni ja tekk’ mitü tükkü valmis – nii naa meid nüüd saatva süümä, opma, triinmä ja kodu kah.

Tsillembä latsõ kaiõ Jäno-Jussi võrukiilsiid multikiid, kulssi Helüaidast jutukõisi, kaiõ oppaja latsõpõlvõst peri muinasjuturaamatiid ja meisterdi paprõst lillikeisi.

Imäkiil om väärtüs, midä tulõ hoita ja edesi kanda, tulõ iks julgusta latsi uma keele varasalvi tarvitama, perimüst ja juuri kallis pedämä.