«Seldsimiis! Mi sõidami hummõn hummugu Võrumaalõ. Kas tahadõ üten tulla?»

Olõs mul täämbäne tiidmine ollu, ma olõs toona profesrilõ ülnü: «Ma olõ-i seldsimiis, ma olõ muidu kehväste rõivin.» A kuuskümmend viis aastat tagasi ma tennässi akadeemikut kutsmisõ iist ja lupasi järgmädsel pääväl varra Tähtveren olla.

Reisuseldsilidses Aristõ Pauli uhkõ Volgaga arvati minnu tuuperäst, et sõit läts’ edimält Mehkamaalõ, konh eläsivä profesri tutva, edesi oll’ plaanin sõita Vahtsõ-Roosa ja Hopa kaudu Aluksnõdõ. Minnu arvati tiinäütäjäs.

Veidü viivitüst tull’ kana peräst, kiä hoitõv akadeemiku arvatõn pääd kurakäe poolõ viltu! Minkperäst? Kas kana om ütest silmäst pümme? Profesri oll’ kana saatustõ sisse elänü ja tahtsõ kanna Lätimaalõ üten võtta. Et sääl nätä, kuis tä tõisi kannu siän pääd hoit.

Es lasta akadeemikul tuukõrd umma mõtõt teos tetä.

Tartu-Võru tii pääl oll’ Aristõ mullõ kirändüsluuliidsi paiku näüdänü. Sääl võtsõ timä ette võru keele. «Kuis ti kandin üldäs: iij viirde? Hääli mullõ!» Akadeemiku doktoritüü kandsõ päälüskirjä «Hiiu murde häälikud», ime sis es olõ, et timä riigi tõsõ veere kiilt tahtsõ kullõlda.

Viil tulõ tuu reisu päält miilde Aristõ Pauli tahtminõ kuulda võru vanasõnnu. Nuu olõvat mõttõtarkust täüs.

«Sutt lähät pakku, kahr om katõ pojaga iin,» halgahtu üts noist miilde. Tõnõ oll’ mõistatus: «Sant sais sanna takan, sada pulka persen.» (Puust pidimidega äglikene).

Muidu kõkut’ profesri õks hindä muudu naaru, a koskil Karilatsi kottal, vai oll’ tuu Tilleoru mäest alla sõitõn, jäi tä tõsitsõs ja ohas’ süväste: «Oh, Võrumaa, oh, Võrumaa!»

Olõs viilgi prohvesri kõkutavat naaru kullõlnu, olõs mõnõ mõttõ timä loengust üles kirutanu, a kos no inämp! Lännü omma nuu ao, lännü om prohvesri kah uma naaruga. Üts om ummõtõgi tollõn kurbtusõn (põra üldäs nostalgian) jäänü:

Rõõmustagu sinu miil,
Võrumaa om alal viil!