Om neläpäiv, 19. urbõkuu. Kallendritalvõ perämädse päävä keskpäiv nakkas kätte jõudma. Hummogudsõ udsudsõ ilma asõmõlõ om päiv hinnäst taivalakkõ vidänü ja sirotas ummi kirgi maa poolõ, nii et nä mullõ, autoga liina poolõ sõitjalõ, õkva näkko paistusõ. Nihuta pääväsirmi silmi ette, et kuigi iks tiid nätä.
Liina puult sõit vasta hulga traktorit. Mõnõl näist omma iin sildi, miä tulõtasõ söögijulgõolõkit miilde. Lehvütä näile rooli takast, umbõs poolõ lehvütäse vasta kah. «Vast saa näil miil parõmbas, ku nägevä, et kiäki näile lehvütäs,» mõtlõ. A edesi märgota, määndse hinnaga põllumehe seo kevväi traktorikütet ostma piät ja määndse lumõpalliefekti tuu söögi- ja egäsugumadsõ muu julgõolõgi kotussõ päält üten tuu.
Jõvva liina. Pendsujaama posti otsan ei olõki diisli hind viil kats eurot, nigu mitu päivä om ähvärdet. Säidse senti om viil puudus! A kõgõst ilma olõkist om selgele tunda, et kül tuu kats eurot liitri kotsilõ kah är tulõ.
Panõ raadio mängmä. Raadiost tulõ laul «Täna jälle me joome bensiini». Massinat parkõn lehvütä tuusama laulu taktin talvõlõ perrä. Aasta om 2026.
