Olõ jõudnu säändsehe ikkä, kon mullõ tunnus, et kõgõ ägedämb ja vägevämb om mu elon joba olnu. Kae igätsüsega innembi olnut aigu, tuu tähendäs tunnõ nostalgiat. Kae kõrrast tihhembäle vannu pilte ja tulõta olnut miilde. Esiki und näten tunnõ makõthallu.
Nostalgia om esieräline mitmõ kihiga tunnõ – kõrraga lämmi ja vallus, trüüstvä ja rahulda. Sõna esi om peri kreeka keelest: nostos tähendäs kodotulõkit ja algos vallu. Seoga om nostalgia õkva ku igätsüs kodo perrä – mitte õnnõ füüsilidse paiga, a ka ao, inemiisi ja esihindä varatsõmba variandsi perrä. Seo om tunnõ, miä köüt meid minevikuga ja avitas olõvalõ aolõ mõtõt anda.
Tihtipääle herätäse makõhalu väiku as’a: latsõpõlvõ lõhna, vana laul, tutva maik vai pilt. Neo hetke võiva meid kõrraga viiä tagasi aigu, ku maailm tundu lihtsämb ja kimmämb. A nostalgia olõ-i minevä ao täpne peegeldüs. Mi ei mälehtä kõkkõ nii, nigu tuu periselt oll’ – innembi nührütämi terävä veere ja hoiami alalõ tundõjüvä. Olnu aig muutus mi mälehtämisen pehmembäs, mõnikõrd esiki ülearvo ilosas.
Nostalgial om tähtsä osa hindätiidmise kujonõmisõ man. Mi mälehtüse avitasõ meil arvo saia, kiä mi olõmi ja kost tulõmi. Ku tulõtami miilde latsõpõlvõ suvvi, kooliaigu vai edimäidsi sõpru, kinnistämi umma eloluku. Nii ehitäs nostalgia silla minevä ja parhilladsõ ao vaihõlõ ja and elolõ kakkõmalda tundõ. Mälehtüisildä olnu mi hindätiidmine nigu katskinõ lugu. Saman või nostalgia takistusõs kah saia. Ku inemine eläs ülearvo pall’o olnun aon, või tä kaota võimu tähele panda olõva ao võimaluisi. Ilosas mõtõldu mälehtüse võiva panda tundma, et kõgõ parõmb aig om läbi. Sääne mõttõviis või edenemisele pidurit panda ja inemise hoimatsõs muuta. Tuuperäst om tähtsä tasakaal – hoita meelen, a mitte kinni jäiä.
Täämbädsen ilman, kon muutusõ käävä kipõstõ, või nostalgia pakku kimmüstunnõt. Digiaig tuu meile kõgõ vahtsit stiile, muudõ ja tehnoloogijit. Säändsen keskkunnan või minevik paistu kimmämb ja selgemb. Tuuperäst ommaki retrohõnguga mooduvoolu, vana telesar’a ja klassikalinõ muusiga jäl popi – neo pakva ärtundmist ja tundõlist köüdüst.
Nostalgia om loomulik ja tarvilinõ osa inemisekogõmusõst. Seo avitas meil arvo saia umist juurist, pitä tähtsäs kogõmuisi ja luvva tähendüst. Tähtsä om siski mitte ellä õnnõ mälehtüisin, a tarvita noid ku inspiratsiooni tulõvigu luumisõs. Nii ei olõ nostalgia mitte õnnõ igätsüs tollõ perrä, miä oll’, a ka jõud, miä juht meid edesi.
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
