Vanastõ oll’ ütelüs, et ku esi mõistat ellä, olõ-i vaia tõsõ karmanihe kaia. Ja nii ollegi. Ku esi ollit tüütegijä ja saisit katõ jalaga maa pääl, sait egäst rasõhusõst jako.
Ku ma umal aol tüüle lätsi, olle mu palk 62 ruublit ja 50 kopkast. Es olõ kõgõ suurõmb. A tuu iist sai rõiva sälgä ja kuu aigu süvvä ja jäi viil ülegi teno madalilõ hindulõ. Leeväpäts olle 14 kopkast, saiapäts 12 kopkast, elektri olle 2 kopkast kilovatt ja muu teenüse olli kah odava.
A proovi sa prõlla midä nii odavahe saia. Puuti läät, sis alla kolmõ euro nigu ei saaki inämb midägi. Leib om viil puultõist eurot ja sai pia sama pall’o. Sis massa ei imes panda, et inemise nakkasõ poodist vargilõ.
Noid vargit om kah mitund sorti. Üte omma põnõvusõ otsja. Nä tahtva hinnäst proovilõ panda, kas saa nii võtta, et tähele ei panda. Näil teküs himo võtta, kas asja vaia lätt vai ei. Tuu ollõv sääne haigus nigu kleptomaania. Tõist sorti varga omma napsutaja. Säändse, kes käävä alkoholi võtman. Inämbält jaolt iks hindä jaos. Mõni varastas tuujaos kah, et edesi müvvä. Ja kõgõ väikumba varga omma nuu, kes eläse allpuul vaesusõ piiri ja kellel ei jakku inämb söögi jaos rahha.
Ma ei saa arvo, kuis nuu varga nii ulli umma, egäl puul jo kaamõrast kaias su tegemiisi.
Mu kadonu sõbranna kõnõl’ ütskõrd, kuis tä oll’ puuti lännü, et latsilõ viinamarju osta. A tahtsõ teedä, kas mar’a omma makõ. Võtsõ suurõst kastist üte mar’a ja tsusas’ suuhtõ. Seeni kooni tä toda marja viil maitsõ ja märgot’, kas osta vai ei, oll’ turvamiis kah õkvalt kohal. Naas’ tedä näägutama kõva helüga, nii et kõik poodi rahvas tulnu kokko tedä ku suurt varast kaema.
Prõlla eläs pall’o inemiisi vaesusõn, a ega kõik tuuperäst viil vargilõ ei lää.
Ütskõrd vaidli üte sugulasõga, kes ütel’, et täl om nii kadõ miil, ku riigimehe ja muu ülembä saava 2000–10 000 eurot palka üten kuun. Tä esi saa alla 700 euro pensionni. Ma sis seleti tälle, et tuust kadõhusõst ei olõ midägi kassu, tuu om inne uma tervüse tsurkminõ. Parõmb mõtõlgu, kuis uma väiku rahaga toimõ tulla. Ma esi saa kül päält 700, a ma olõ rohkõmb tüül kah käünü. Kuigi massu omma suurõ, tulõ ma uma rahaga toimõ, ku kokkohoitvalõ majanda. Muidoki om mul aiamaa, kost saa söögipoolist, nii et ei piä talvõl poodist kardokit ja hoidussit ostma. A tuujaos, et keldrin midägi olõssi, tulõ tüüd kah tetä. Ma kül ei olõ tõisi raha pääle kadõ ja ei vahi näide karmanihe, midä nä ostva.
Vastust kandva tüü omgi kallis. Esi istut koton ja kannat õnnõ hindä iist vastust. Riigimehe piät iks kõik aig mõtlõma terve riigi häti pääle.
Om mitund muudu vaesust
Õga naa vaesusõ astmõ omma kah mitund muudu ja esimuudu om tuu kah, kuis näideni jõudas. Kimmähe eläse absoluutsõn vaesusõn kusti. Näil ei olõ umma elämist ja rahha. A suur osa näist ei lää vargilõ. Tollõ asõmõl korjasõ taarat vai kerjäse. Pall’odõlõ om riik paknu elämist sotsiaalmajan, a nä ei taha. Parõmb om umaette ku tõisi umasugutsidõga kuun.
Ma ei olõ kül kusti ja vast ei saa kah tuus, a ma saa näist eski arvo. Ma ka ei kujutasi ette, et piässi umast kotost kohegi muialõ minemä. Ku tervüs nii halvas lätt, et ütsindä inämb toimõ ei saa, sis tulõ muidoki viimätsen hädän vannokotto minnä. A sinnä saamisõs omma kah pikä järekõrra, selle et kotus saa priis õnnõ tõsõ vanakõsõ ärkuulmisõ arvõlt.
Vaesusõn eläs pall’o pensionääre ja latsiga perrit, kellel kehvemb sissetulõk.
Ku latsõ omma väiku, sis harilikult om imä koton ja tä ainumanõ sissetulõk om riigi tugi latsi päält. Säänest väikeist summat saa ei toetusõs nimmada. Esä käü tüül, a ku om viil eloasõ kah lainu pääle võet ja uma massu massa, sis jääs söögi pääle väega veidü perrä. Kuu edimäne puul saa viil normaalsõlt süvvä, a tõnõ puul loet sente vai viit taarat, ku om. Ja järgmäne kuu ja järgmäne läävä saman tempon edesi ja luutust parõmbalõ elolõ ei paistu koskilt. A elämä piät. Latsõ tahtva üleskasvatamist.
Ku nuristas, mille naasõ inämb sünnütä ei taha, sis vastus om silmäga nätä. Sääne kimmüseldä olõk. Pia ei jõvva inämb ütski nuur pere ilma lainulda hindäle elämist osta. Võlgu ostõn jäätki noid panku orjama.
Ku ma nuur olli, osti hindäle umateenidü raha iist kortina ja es piä kellegi käest lainama. Hinna olli mõistligu ja elo oll’ otav.
Ma olõ uma elo teno ummilõ tüütegijile kässile iks nii är elänü, et es vahi ma inne ega prõlla kah kellegi karmanihe.
Urmi Aili. Rahmani Jani pilt
