Üts provva oll’ haigõmajan. Tä naas’ joba umast hädäst terves saama, tuuperäst oll’ täl ikäv ja tä lugi mugu raamatit. Noidõ hulgan oll’ raamat, miä kõnõl’ inemise tervüsest ja haiguisist. Ütekõrraga nõstsõ tä silmä raamatust üles ja kost’: «Taivakõnõ, mul om malaaria!»
Huuldaja, kiä oll’ palatilõ jõudnu, püüdse provvat maaha rahusta. Tä ütel’: «Ajagu-i, olõ-i sul määnestki malaariat.» Asi oll’ tollõn, et huuldaja tiidse: tuul provval oll’ kommõ esihindäle tõpi löüdä.
A provva es anna alla. Tä võtsõ uma raamadu kätte ja näüdäs’ huuldajalõ õigõ kotussõ kätte: «Kaegõ esi, ma loi õkva taast raamatust, et malaarial olõki-i edimält määndsitki tunnussit!»
