Räpinä mehe ILVESE AAPO jalajälg kultuurin om nii sükäv, et sinnä astmisõs tulõ vähembält kalameheseerigu jalga säädi. Uuri Aapo käest timä täämbäidsi tegemiisi kotsilõ.
* * *
Olõ hää, tulõta miilde tuud Hermann Julius Schmalzi asja. Kas oll’ niimuudu, et timä tekk’ esi hindäle avvoraha ja säädse rõnda?
Timä oll’ praktilidsõ meelega inemine jah. Tunnustust oll’ vaia, a kiäki ordenit andma es tüki, no tull’ eis tetä. Sa liigutat viiolimängoga pilvi, kirotat hitte ja raamatit, märgütät maailmaraha vällä, a kitmist kostki tulõ-õi joht! Tõõsõ maailmasõa aol Räpinäh laatsaretih olnu Saksa soldani anni tälle Hitleri kotka. Jo näil oll’ ikäv, a no vähembält midägi.
Sul säänest murõt ei olõ, sait uma avvoraha Eesti presidendi käest. Kuis kommõnteerit?
Presidendil olõ-õi eloh aigu tarõst tarrõ kõmpi ja otsi, kinkalõ avvoraha tsusada, sammamuudu vaivalt timä kantselei rahvastiguregistri pääl ruletti mäng. Kiäki piät sinno tuu tenomärgi saamisõlõ esitämä ja selletüs piät umba kimmäs olõma. Ja ku president samma miilt om, sõs tä kirotas ala ja and märgi kätte. Schmalzi muudu ümbre patsiiri tuuga ei passi, sjood tähekeist või rõnnah kanda inne sõs, ku om riiklik tseremoonia vai vastavõtt.
Om üts tsill’okõ karvanõ latsiraamadutegeläne, kiä tahtsõ kah avvorahha saia, a tiidse inne kolmõ sorti ordenit – vaprusõ iist, tüü iist ja uppuja pästmise iist. Tuud perämäst tä arvas’, et saa-i. No ma kah hindä mälehtämise perrä üttegi uppujat pästnü olõ-i, a võro ja eesti kiilt õks püvvä vii pääl hoita. Vast taah tuu avvorahaga määnekine köüdüs om.
Kuis tetä häid laulusõnno (sõbra jaos küsü)?
Kõgõpäält võinu andekas olla, a tuust väega kavvas ei jakku, edesi piät metoodilidsõs nakkama. Kiil, rütm, helü, lauldavusõ mugavus! Kõgõ märgotama, mis tuul alal Eestih ja maailmah sünnüs, ja pall’o tarku raamatit ostma ja lugõma – keeletiidüst, folkloori, luulõt.
Olõ kuuldnu, et avitat parhilla ansamblil Veriora Raudvara tetä vahtsõt variantsi laulust «Agraarpunk» Ruitlasõ kuulsidõ sõnno pääle. Kas tuu om nii ja midä om uuta?
Om muidoki, võrokiilset punki saa-i kunagi liiga pall’o! Tuu Ruitlasõ geniaalnõ hitt ilmu joba 21 aasta iist raamadu «Viie pääle» tagomadsõ kaase küleh olnu CD pääl ja ildamba tekk’ Lindali Kalev tuust koorilaulu.
Tuu tähendäs, et kõgõpäält oll’ taa viie mehe lämafolk ja sõs koorilaul, a Veriora Raudvara esitüseh om taa edimäst kõrda periselt kah punk, ja umba kimmäs.
Veriora om vana sovhoosikülä ja kõik inemise kõnõlõsõ tah võro kiilt, tuuperäst om sjoo pala sääl punkmisõs umbõlõ paras. Ma õkvalt mängse veedü kitra manu ja rüükse sõs viil mikri asõmõl kidramulgust sisse, et ilosahe jällemb olõs. Tuust saa väega hää punk!
Midä viil vahtsõmpa?
Säe kokko ütte kirivät juturaamatut, koh om kah peris mito tävveste võrokiilset luku ja paarih om uma kiil eesti keelega kõrvu. Keväjäs saa valmis, suuvkõ huugu!
