Midä vanõmbas saa, toda ullimbas lää: naka keväjet uutma joba pääle jõulõ. Naka uutma edimäst paiuurvakõist, edimäst pääväpaid, edimäst hainakibõnõkõist, edimäst lillihäitsmekeist, lõokõsõ lõõri taiva all…
Kõgõ rohkõmb ooda õks aigu, ku saa näpu mulda tsusata. Kõik talvitsõ hädä ja valu vaosõ nigu imeväel kohegi kavvõmbalõ.
Viimätsil aastil om keväje tulõk venünü ku villanõ lang, talv taha-i kuigi umma võimu käest är anda. Ja ku sõs lõpus saa näpu mulda tsusata, om pää täüs vahtsid mõttid, midä kõikõ pia aian tegemä nakka, kuigi tiiä, et igätsüisi värvlidse vällä vaossõ õdakuhämärüste.
Olõ viimätsil sügüsil andnu indäle ja latsilõ kimmä sõna: mitte üttegi vahtsõt roosipuhma, mitte üttegi vahtsõt lillikeist ei osta esi ja ei lasõ kellelgi tuvva. Naa kimmält antu lubadusõ omma äkki keväjes koheki är kaonu: heng tahas õks jälh midägi ümbre nõsta, midägi tõistmuudu tetä, mõnd vahtsõt puhma aida saia. Latsõ omma mu ull’usõ viil vällä kannatanu ja õks avitanu minnu aiatöien, millest mu vägi inämb üle ei käü.
Seeniaoni olõmi viil pojagõ indä jaos esi kasvatanu kardoka, kapsta, põrkna, sibula, ua, kurgi, tsisnaku. Kasvuhoonõn kasvatami tomatit, kurki, paprikat, tšillit, viinamarja. Mi peren om peetü kõik aig mehitsid ja poig pidä avvu seen pere kombid. Tä kasvatas mehitsile tatõrt, mesikut, keerispääd. Meil om uma ubina- ja mar’a-aid.
Viimätsel aol olõ keväje andnu indäle ja latsilõ viil kimmä lubadusõ: määnestki sissetegemist sügüse ei tulõ. Ku süküs käen, om jälh purkõst puudus. No kos sa päset! Vanainemise süä ei lupa indäkasvatõtul hääl kraamil hukka minnä. Nii saagi keldri ja sükävkülm veereni täüs hääd-parõmbõt. Sissetegemine olõ-i õnnõ purkõ täütmine, om õks igätsüisi hingen alalõhoitminõ külmis talvõpäivis.
Mu latsõpõlvõkodu oll’ mäki ja mõtsu vaihõl. Kuun vanaimä ja imäge sai mõts mu suurõs sõbras. Tuu oll’ kimmäs ja lahkõ ait: õnnõ mine ja korja kõkkõ hääd ja parõmbat! Ka uma mar’a- ja ubinaaid oll’ meil ja maja ümbre lilliaid.
Kõik taa sissetegemine ja lilliarmastus alas’ki mul joba latsõpõlvõst. Vanaesäl olli tettü puust pütükese ja tünnükese ja totsiku, külh suurõmba, külh vähämbä, egäütel uma kimmäs tarvitus: oll’ kapstatünnükene, oll’ paluka-, ubinasahvtipütükene, seenetünnükene, kurgitünnükene, lihatõrdu, kõomahlatõrdu. Kõik, midä mõts ja aid andsõ, sai talvõs püttü pantus. Salvõ sai kah täüs umakasvatõdut kraami. Tuu tiidmise olõ edesi andnu ummilõ tütrile. Näide vahtsid retsepte piä ma õks pruuvma, uma sõna sekkä ütlemä, kitmä näid ja vahel innäst kah.
Mineväaasta kevväi ja suvi olli põllumiihile rassõ. Keväje olli kavva üükülmä. Suvi oll’ jälh nii vihmanõ, et vahel oll’ sääne tunnõ, et taal vihmal lõppu ei tulõki. Mi savinõ maa oll’ kõva ku kitt. Põrkna, peedi sai maha pantus pääle jaani, meelen vanaimä ütelüs: pääle jaani inämb midägi ei külvetä.
Sügüse kokkovõtõt teten oll’ nätä, et aasta saak sai iks kehvemb ku muidu. Kirsse, kreeke es saa eski maitsa. Murõliid oll’, a nuu lätsi üte üüga lahki ja ilusa tikri tõmpsiva köprä. Muud umakasvatõdut kraami sai parajalõ ja olõ minevä aasta iist tenolik. Meelen omma vanaimä sõna: mõista olla tenolik ka pisku iist.
Põllumiis piät kõik aig ilmaga rehkendämä. Kipõl tüüaol saa-i üldä: ma täämbä ei tii, aigu om, külh hummõl tii. Ilusa ilmaga rabõlõs tä hummukust poolõ üüni. Ma inämb nii ei jõvva, ma piä võtma õks tassakõistõ, tuuperäst piä väega ilmal silmä pääl hoitma ja õigõl aol abiväke kutsma.
Meil, väikumaaumanikõl, om kimmäle mõistlikumb osta talvõvaru mõnõ taluniku käest, a süä ütles, et senikavva, ku viil jõudu om, tulõ õks aiakraam esi kasvata – uma om õks uma – ja tetä tuud, midä heng igätses.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
