Olõ no katõssa aastakka umast elost Võro liinan elänü ja perämädse aasta seo liina kõgõ vanõmban piirkunnan Koidula uulitsan. Mu parhilladsõ kodo vastan om üts seo liina armsampi ja ilosampi majju, miä kand nimme Villa Olga. Tä jäi mullõ silmä joba sis, ku Võrolõ elämä tulli, ja et tä sais tühi, naksi paikligu rahva käest timä kotsilõ küsümä. Pühendi tälle Koidula ettelugõmisõ konkursil luulõtusõ kah ja tuust aost pääle käü tälle hellä pilguga pai tegemän.
Vällänägemise perrä või arvada, et seo maja om nännü Kreutzwaldi-aigsõt Võro liina. Esierälidses muut seo maja veranda, midä ilostasõ maalidu klaaspildi ja külgi pääl olõva puupitsi. Seol majal om romantilinõ ja kodonõ aura.
Vanõmba inemise mälehtäse aigõ, ku kübäridega uhkõ daami maja iin isti ja sääl oll’ lille täüs aid.
Ku olõt tan liinan kavvõmb elänü ja sinno huvitas ehitüskunst, sis om tä sullõ kimmäle silmä ja vast ka süämele jäänü. Tedä om kõrras nimmanu Ruitlasõ Olavi uman raamatun «Vee peal», kül tõõsõ nimega, ja kiränik Tammerti Triin om tä uman raamatun hindä umas unistanu. Täämbädses om Villa Olga jo umbõs 20 aastakka tühi saisnu, tä tüküs jo är pliikümä ja lumõmar’aheki taadõ varjo jäämä. Katussõkivi näütäse kah lagonõmisõ märke, a kimmäle saanu tedä viil kõrda tetä.
Naabri ohkasõ rassõstõ, ku näide käest Villa Olga kotsilõ küssü. Näil om kah hallõ, et nii esieräline maja lihtsäle lagonõs. Mu süä tsilgus verd, mõtõldõn, ku pall’o rõõmu võinu seo majakõnõ tuvva. Tiiä mitund paiklikku kunstnikku, kiä omma kah maja vasta suurõmbat huvvi üles näüdänü, tedä pildistänü ja unistanu nigu makki, kuis seo väikuliina pärl võinu häitsedä. Näi vaimusilmän, kuis seo kinä veranda om suuri vanaaoliidsi lillipottõ täüs – mirte, kallasid ja asparaaguisi, ja kündlevalgõl peetäs luulõ- ja muusigaõdagit.
Ütele perrele olnu tä väegagi paslik kodokõnõ uma väiku uibuaia ja klaasist kasvomajaga. Muinsuskaitsõammõtnigõga olõ paar kõrda kokko trehvänü ja näile miilde tulõtanu, et kuigi pidänü ummõhtõgi saama mõota maja umanikku, et tä muinsuskaitsõ all olõva huunõ iist parõmbalõ huult kandnu.
Olõ kõrra majaumanikuga kah trehvänü, a paistus, et lihtsäle perändüses saad maja om pääliina suurõlidsõlõ mehele õnnõ üts väsütäjä kohustus. Sai tuukõrd majan seen kävvü ja usu, et noist unikin kirjust, albumiist ja raamatist saanu kõrraligu uurmistüü ja vahtsõ raamatugi kirota.
Oh, Villa Olga, ma looda, et su silmä saava viil ello nätä ja illo tunda ja soovi, et sinno tähele pantu ja tulnu su pästjä! Seeni kae sinno egä päiv hää pilguga ja soovi sullõ kõgõ parõmbat.
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
