Seokõrd sääne lugu

Võlssi ei tohe, varastõda ei tohe. Maast madalõst tetti meil kotun tuu selges. Ausus PIDI avvu seen saisma.

Mu sõsarõ jutu perrä juhtu ütskõrd mi kotun sääne lugu. Ütel joba hämärigul aol, ku petrolilamp lavva pääl palama oll’ pantu, käve kõva pauk ja lambi klaas linnas’ lakja. Lambi taht palli ilustõ edesi. Imä-esä olli arvanu, et ega seo märk hääd ei tähende. Ja õigus neil oll’. 

Järgmädsel pääväl varast’ susi mi perre armsa väiku Ekukõsõ. 

Esä läts’ mõtsa otsma ja löüdse Kunnmäe takast peotävve pinikese karvu. Soe olli meil innegi vargil käünü ja lambid söönü. Tuu oll’ maaelun nii-üteldä «loomulik kadu».

Peris tõistsugunõ lugu oll’ liinan. Antsla oll’ ja om mi uma liinakõnõ. Esä-imä saiva sääl ütskõrd säändse oppusõ. Rõivapoodist oll’ imäl vaia mõni kangajupp osta. Nä saisõva katõkõistõ järekõrran, imä iin ja esä sällä takan.

Ku kaup oll’ imäle kätte mõõdõtu, lei poodiprovva arvõlavva pääl lops-lops ja ütel’, mitu ruublit massa tulõ. Rahakott oll’ esä käen. Tä kai arvõt ja ütel’: «Ma ei saa seost arvõst arvu.» Provva oll’ löönü nõna pistü, põrutanu tõnõ kõrd viil rutõmb puust nuppi ja jäänü rahha uutma.

Esäkene oll’ ütelnü: «Ma külh ei saa seost arvõst sotti.» Sis oll’ provva näovärv tsipa tuuni muutnu ja nä saiva õigõ arvõ.

Asi oll’ jo väega lihtsä. Rõivapuuti oll’ imäl tihtsäle asja. Tä ummõl’ tervele perrele. Sääl käve tä ütsinde ja egä kõrd andsõ rahha nii pall’u, ku küsüti.

UMA Leht