Timahavadsõ põimukuu tunnissõna omma nigu iks «kurgi ja tomadi», «pihlamar’a», miä võtva joba värmi ja ajasõ koolilatsõ ja oppaja herevile, ja «Kaika suvõülikuul», a üle mõnõ ao ka «presidendivalimisõ».
Kõik tahtva Eestile hääd presidenti. A määne om hää president? Kas hää president om sääne, kiä mõist mõtõlda nigu ma? Vai sääne, kiä uma sündsä mõovõimu ja suurõmõõduliidsi tiidmiisiga näütäs mullõ ette, kuis tulõs mõtõlda? Kimmäle loodõtas, et üts õigõ president om helkäjä inemine ja tähtsä ütenkõnõlõja maailma tõisi presidente siän. Et kiäki ei piäsi haardma pääst: midä tä sääl vällämaal kül jälki kokko ladras’?! Ja kodomaal om tä üttemuudu mõistja nii tüülise ja tiidläse ku ka oppaja ja opilasõ jaos. Et ei piäsi kuuldma pahamiilt, mis eelevandiluust tornist president jälki alla ummi inemiisi pääle kaes.
Kas üte inemise kaal ülepää lupa käändä pääd üttemuudu nii kavvõlõ silmäpiiri taadõ ku tarõnukka kaemisõs? Vastussõ saami viie aasta joosul, ku seo sügüse kõik häste lätt. Niimuudu mõtõldõn ja presidendikandidaatõ nimmi kaiõn ei mõistaki muud luuta, ku vast iks om välläüteldüide siän vai viil koskil var’ol sääne eesti inemine, kiä tulõ seo võimadu ülesandõga toimõ.
