Aastal 1386 olli mõisa paprõin edimest kõrda kirja pant mõnõ Mehkamaa külänime. Tuust saadik loetas Mõnistõ, mea tuu kõrd kand’ nimme Menzen, amõtlikkõ eluaastõid ja tuu aus peeti 22. augustil kodukandipääväga Mõnistõ 640 aasta juubõlit.
Pidupäiv sai lühkü kontserdi ja mõnõ sõnavõtuga algusõ Mõnistõ muusõumi manh. Säält jäije kõgõ enämb miilde Lindebergi Tõnu sõna. Konagine pikäaoline Mõnistõ vallavanõmb kinnit’, et Mehkamaal lätt häste, selle et siin om tüükotussõid, pall’u nuuri peresiid ja latsi, kedä järest manu sünnüs.
Suurõmbat kontserti ja pitu, medä peeti Mõnistõ mõisa pargin, tükke vihm tsurkma, aga rahvast oll’ uskmada pall’u ja tull’ õdaguspuuldõ alanu näütemängu aos järest manu. Näütemängu, mea müüdä pargialust publikuga üten ringi rännäs’, oll’ kirutanu ja lavast’ umaaignõ rahvamaja juhataja Ilissoni Eve. Pargipuie all, konagiitsi mõisahuunõidõ asõmal jutustõdi luku, kuis mõisatüülise ligi 200 aasta iist mõisaherrä manu palka manu küüsümä lätsi ja kuis herrä Bernhard von Wulff kõiki töid esi tetä pruuvõ. Lugu miildü rahvalõ armõtudõ.
Simmani ja tulõetendüsega koliti rahvamajja. Nedsaja Külä Bänd ja Zerkala Tuleteater meelüti sinnä nii pall’u rahvast, et saalin olli viimäte ennegi saisukoha.
Suurõ pidu pääkõrraldajal ja Mehkamaa kultuuriseltsi vedäjäl Roobi Katrinil tull’ vesi silmä, ku taa kõnõli, ku pall’u oll’ rahvast ja ku tragi olli kõik asjaosalise-kõrraldaja, ku vihm ja torm medägi segämä tükke. Mullõ henele läts’ söämede ja hinge ka Möllitsa Christina tett tüü: taa pand’ kokku kontserdi kava ja kirut’ etteastõilõ armõdu ilusa vahejutu.
Mõisa karjanaanõ (Kuusõ Tiiu) kõnõlas näütemängun herräle (Looritsa Aare), ku hõel om taad pähäkäänetävät lehmä nüssä.
