13. Armastus ja armukadõhus
Sääl, kon om armastus, om armukadõhus kah, tuu olõssi nigu loomulik tunnõ. Selgehe ei olõki vällä kirotõt mõistõt, mis tuu armastus täpsele om. Ka suurõ sõnasäädjä omma tollõga hädän.
A armukadõhust om pall’o lihtsämb seletä. Tuu tunnõ palotas nigu kuum kardokas suun, alla ei saa neeldä ja vällä kah ei saa sülädä, selle et kõtt om tühi. Ku armukadõhus jääs mõistusõ piirehe, sis om kõik kõrran. A ku armukadõhus lätt üle piiri ja naatas tõnõtõist ilma as’alda süüdü pandma, sis om asi joba hull.
Näüde elost. Miis ja naanõ kõndsõva pargin. Näile tulle vasta naasõ tüüseldsiline, meesterahvas, ja teret’ naist viisakalõ. Miis läts’ tuupääle nii kahtlustajas, et küsse naasõ käest: «Kon sa timäga magasit?» Vot seo oll’ külh joba väega haigõnõ ja üle piiri armukadõhus.
14. Tühjüs ja maahajäetüse tunnõ
Ku illos armastus om otsa saanu, inämbjaolt iks üte inemise puult, sis tuul tõsõl, kedä maaha jäeti, om väega rassõ hindäga toimõ tulla. Hingen om sääne tühjüs, nigu olõssi terve maailm mustas värvitü. Millestki ei tunnõ inämb häädmiilt. Sis nakkat hindäst süüd ja viko otsma. Mis ma kül võlssi teie, et es suta tõist inemist hindä külen kinni hoita. Tuu tõnõ inemine om iks viil nii kallis, et kuigi ei tahassi usku, et täl kah mõni viga man oll’.
Näüde elost. Nuurmiis ja näio naksiva kuun elämä. Nuurmiis oll’ näiost õigõ mitu hääd aastat noorõmb ja sarvõ viil maaha juuskmada. Nuurmiis käve kellä 8–16 tüül, a näiol olli pikä vahetusõ ja vaihõpääl olle tä üüse kah tüül. Nuurmehele miildü pito panda, ku näio oll’ tüül ja täl ikäv naas’. Kül tä käve esi ütsindä pidol, kül kutsõ sõbra hindäle küllä. Tihtsähe oll’ pääle palgapäävä alkoholi pruukmist kah, mis näiolõ es miildü.
Ütskõrd tull’ näio jäl tüült kodo ja terve elämine olle segi pessetü. Raamadu põrmandu pääl, rõiva unikun, anoma katski. Kõik oll’ muatsit saapajälgi täüs. Saapajäle olli eski laen.
Sis tull’ kül tollõst nii suur tülü, et nuurmiis sunniti är minemä. Kortin oll jo näio uma. Ja mis sis näio tekk’? Tuu asõmõl, et süü laamõndaja pääle panda, naas’ hindõ mant viko otsma.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
