Käsitüütunnih opati kudamist-heegeldämist. Ma kaie imä käsitüüraamatit ja silmä jäie üts lehemustrega sall. Paistu peris illos ja tahtsõ pruuvi.
Imäl olle kudamismassin, no niipall’o massin, et sai riakaupa silmi üles vitä. Kõkkõ muud pidi iks esi sääl tsuskma. Hää asi, et hoite kudamistüüd lakja ja mustre tegemises sai silmi kergembähe ümbre nõsta. Kaie viil, et raamadu mustret sjoo massinaga täpsele tetä ei saa, a midägi sinnäpoolõ iks. Võti kolm rita lehemustret ja vahelõ panni ruudukõisi, täpi keskel. Poolõpääle mitu suurt ruudukõist ütstõsõ sisse ja sis sama mustre, a taasperi, piiglipildi muudu. Tüü võtt’ aigu mitmõ päävä, vahel tulle tagasi harota, ku mõnõ silmä är unõhti.
Võti pitsisallikõsõ kuuli näüdädä, et vast saa näütüselegi vällä panda… Oppaja kül olle tõnõ inemine, a jutt tuusama nigu kunstioppusõ pildigagi: taa olõ ei su tettü! Jälki es saa ma arvo, mismuudu kül sääne arvaminõ tulle.
Imä tiinse esiki rahha kudamistüüga. Vanaimä olle kõva pitse heegeldäjä. Ma mõista kangastki üles säädi ja kuta, heegeldämisest ja vardidõga kudamisõst kõnõlõmada!
