Käve mõni aig tagasi ütel ärsaatmisõl. Kerkoherr lugi kalmuaia pääl, et «mullast olõt sa võetu ja mullas piät sa saama». Ja nii tuu inemine maamulda läts’ ja mõnõ ao peräst mullas saa.
Olõ uma opitu ala perrä maaparandaja, hüdrotehniga insinör. Kõik, mis om maa ja viiga köüdet, om mullõ jo latsõst pääle olnu hengelähkü. Olli kõgõ käppäpite mullan, kasvi Nursipalu mõtsa seen ja pääle luudusõ olõ es mul minkagi mängi. Nii olõ noorõn iän tennü hulga liiva- ja muakuukõ ja onnõ ehitänü.
Seo kevväi tei ma koton väiku katsõ. Panni kasvumajja kasvu nii, et ütele poolõ sai mitu aastat säälsaman saisnu kompost, kon oll’ seen elo, siblisi mutuka ja vihmavagla. Tõsõlõ poolõ tõi poodist koti seen olõva mulla. Sügüsepoolõ saaki kaeman kävven näi, et sääl, kon om uma väetüsemuld, omma tomadi-kurgi pall’o suurõmba ku tõsõl puul, kuigi poodimuld piäsi olõma väetet ja om õkva kimmä kasvu kasumisõs ette nättü.
Mullõ trehväs’ kätte üts raamat, miä kõnõl’ mullast: mõtsa- ja maamullast. Loi, et olõmi jõudnu aigu, kon mi uma tihtsä maaharimisõga olõmi mulla är tapnu. A ku saa-aastadsõst mõtsast võtta supiluidsatäüs mulda, sis sääl käü peris elo. Tollõnsaman supiluitsan mõtsamullan om 600 kilomiitret seeneniite. Loi, kuis alosluudus ja puukõsõ umavahel seeneniite piten läbi käävä ja kuis tuu elo sinnä mulla sisse tegünes. Ja ku mi täämbä künnämi suuri traktoridõga tollõ mõtsamulla üles, sis võtt sada aastat aigu, inne ku om jäl sääne muld, mink pääl kõik, mis kasus, hinnäst häste tund.
Et olõ opnu maaparandaja, sis om mul täämbä periselt veidükese häbü tollõ peräst, ku pall’o maaparandustöie käügin om luuduslist väärtüslist mulda segi kääntü. Meile miildüs hirmsalõ mullan tsungi, a mi ei anna tuu man hindäle arvu, ku pall’o mi tollõ man kaotami är elävät luudust, tiidmist tollõst, midä luudus meile and, ja kuis mi olõmi maaga köüdüssen.
Ildaaigu loi Punabi Margusõ perämäst raamatut tuust, kuis vanas ellä. Üts timä sõnnom om, et egä inemine pidänü olõma päävän puul tunni pallidõ jalguga maa pääl ja hää, ku käe olnu kah mullan. Niimuudu teküs voolutsõõr, inemine and uma halva, mis timä sisse om korjunu, maa sisse. Ja mu mõtõ jõudsõ jäl sinnä, et mullast olõmi võetu ja mullas piämi saama.
Tan maa pääl eläden tulõ olla mullaga sõbõr. Ma arva, et elo võti om õkva säälsaman, mulla seen.
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
