Latsõn tüküs aig maru aigupiteh liikma. Suurõ pandva su iist kõik paika, kohe saat liiku, kuna saat liiku. Ja vahepääl tulõ uuta. Üts ilmkistumalda ikäv ja vinnüjä uutminõ oll’ näütüses villavahetusõh. Vanaimä võtsõ latsõlatsõ üteh, ku minti liina midägi hääd ostma. A ku maainemisel om vaia maalt liina minnä, sis tetäs sääl iks mitu asja kõrraga är. Ja ütes tegemises oll’gi villavahetus. A kuis nii kavvõndalõ, vahetusõni, ülepää jõudas ja midä vahetõdas?
Kõgõpäält om lammast vaia. Tuu elläi piät ummakõrda hindäle kõrralidsõ kaska sälgä kasvatama. Vai noh, mis tä piät, vill kasus esi terve talvõ ja ku sis lammast keväjä, inne laudast hainamaa pääle laskmist är ei püä, sis nakkas täl iks suvõl maru lämmi. Vot jah, keväjä tulõ lammas pall’as pükä. Aho pääl hoiõti ummamuudu kääre, noid lambapügämise ummi. Latsõlõ olliva nu huvitava as’andusõ, a iks peris rassõ kokko pitsitä. Ega suurõl imemisel kah noidõga pügämine niisama kergele es lää. Hiko tull’ kimmäle kõvastõ ja mitu kõrda. Vill om jo rasvanõ ja kääri läävä kipõlt nühräs.
Nonii, kääri teräväs, lammas sällülde maaha, jala kimmäle köüdüssehe, et minemä es joosõssi. Pügäjä katsiratsi esi lamba pääl. Kääri otsa tüksevä iks naha sisse kah lõikama, nahk jo liigus eläjä säläh. Ku kasuk ütskõrd maaha saadi, sis tull’ vill är mõskõ. Olõ-i tuu vill kõik ütesugunõ illos ja valgõ, nigu võisi arvada. Sääl iks ekä värvi seeh, kõgõ pääle viil sitatsõmbit kotussit kah. No nuu visati joba lõikamisõ aigu är. Kõllast värvi tükse kah ütist tuuni tsurkma. Pliidi ala tuli, suur katla vett täüs. Keedeti ja käänti tuud villaunikut jämme pulgaga ümbre. Rassõ tüü!
Ku inämp-vähämp saadi vill puhtas, sis tull’ kuivamisõ aig. Hää, ku oll’ olõmah vana reformsängü põhi. Sinnä laotõdi tuu likõ unik lakja. Jälki kullu tükk aigu. No mõtlõ esi, ku iks vill likõs saa, ku ruttu tä kuios. Ja sis jälki vahtsõst sortminõ, et vill olõssi viil rohkõmp ütesugumanõ.
Kuionu ja sordit vill topiti kardokakotti ja sõidõti liina. Villavahetustõ. Sääl uutsõ tõisi samasugutsit kottõga naisi viil mitmit. Vastavõtja sis kai terävä silmäga üle, kas om häste mõstu, kas om ütte värvi, olõ-i väega pall’o kõllast seeh. Ku iks es miildü, sis tull’ täüs kotiga sama targalt kodo tagasi sõita. Ku vill kõlvas’, sis valõti ütest mulgust alla, suurdõ kasti. Kuna kõnõldus sai, et tegemist oll’ villavahetusõga, sis vill kaaluti inne är kah ja tuu perrä sait sis värvmäldä valgit langavitsu vasta. Tuust langast koeti kotoh sukkõ, kindit, kampsõ. Karopüksi sai kah lats jalga, ku vaia.
Seol aol inämp ei kujutagi säänest rassõt vahetamisõ tüüd ette. Aig-aolt kuulõt, et otsitas villalõ kotust, kohe panda, mida tetä. Näütüses pakkõ pakmisõ jaos. Lihtsämp om mõttit vai sukkõ vaheta. Vai rõivit, massinal käüki. Paar küsümist om saadõtu ja küstü, kas saasi naist vaheta. Mõni om tuu puult, et vahetasi hoobis puult vai suku. As’atundja suuvva kõigilõ jõudu ja hoiatasõ, et vahetamisõ tuhinah ei nakatasi tulõvahetust pidamä. Ku väega tahat iks vaheta ja tuld anda, sis anna suitsulõ. A suits olõ-i tervüsele hää.
Panõ sis parõmp suidsusann küttümä.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
