Mul om kats tütärd ja kolm latsõlast ja ma olõ katõkõrdnõ puruvanaimä. Esites tulõva miilde luu poissõga, kes omma väega hää ütlemisega õkva inne kuuli minekit, ku tulõ olla vanaimä puul maal.

Võti purgi soolaviiga ja ütli, et läämi kardokanurmõ mardikit korjama. Mis tüü tuu kül om, küsse poisi, selle et es olõ säänest asja tennü. Seleti, et koloraado-mardik süü kardokalehe är ja kartol ei kasu. Sai ma sõs koloraado kätte ja näütsi, et korjat är ja tsuskat siiä purki, sis tä koolõs är. Poiskõnõ vahtsõ mullõ otsa ja ütel’, et nii illos nimi om pantu – koloraado.

Korssimi edesi ja ma näi joba tõukõ kah. Ütli poisilõ, et võtku tõugu kah lehe päält ja panku purki. Taa tege kah kartolilõ kurja. Poiss ütel’, et «tõuk» om kül jälle nimi ja naa tõugu omma pehme kah. Ma ütli, et naa omma nigu palohka, verevä.

Ollimi sõs tarõn ja noorõmp latsõlats iks tahtsõ, et vanaimä tedä põlvõ pääle võtassi, upatasi ja mölläsi timäga. A kavva sa jõvvat näidega möllädä: võti sõs latsõ kanglihe ja ütli, et püsügü ummõtõgi paigan.

Sõs vahtsõ poiskõnõ mullõ ütsisilmi otsa ja ütel’: «Vanaimä, sul om näid väega pall’o.» Küsse sõs, et kas mu nägo om must vai… Ei-ei. Pühkse ma sõs käega näko ja küsse, kas sai puhtas vai. Ei-ei. Sõs ütel’ poiss, et timä imäl kül ei olõ näid näo pääl. No sai ma kah arvo, midä tä mõtlõs. Ütli, et timä imä om viil nuur, a ma olõ joba vana ja neo omma kordsu. Poiss juusksõ minemä ja ütel’ velele, et vanaimäl omma kordsu, kordsu, kordsu!