Kalla püüdäs õngõga, võrguga, kuuritsaga. A kas tsiakardokidõ tampmisõs ette nättü tsaeraud om kalapüüdmisriist? Om iks, ku midägi muud olõ-i võtta, a kala tulõ kätte saia. Kuis tuu niimuudu juhtu? Õkva seletä.
Aastit tagasi tetti meile maalõ järv. Suur traktor Joss tsungsõ paar päiva. Kuursõ likõ niidü päält, kost oja läbi juussõ, kamara, mulla ja mudakoorigu kokko. Tuu suvi oll’ põvvanõ, oja är kuionu. Selle sai tuu tüü ette võtta. Traktori lindijälgi oll’ viil mitu aastat takkaperrä nätä, ku korgõmba mäe otsast järve poolõ kait.
Edimält oll’ järv matal. Vii kokkosaamisõs kullu tükk aigu, põh’ah oll’ egäsugumaidsi roikit ja juurikit. Et kipõmbalõ naabrimehe mano saia, tetti katõ kaldõ vaihõlõ pakkõ pääle väikene purrõ. Lätsimi ütspäiv esäle abis tulnu meistrimehega säält üle, ku äkki nakas’ purdõ päält kaiõn midägi tõistsugumast silmä. Edimält imehtimi, kuis saa üts roigas nii ands’akahe kõvvõr olla. Ei olõ nigu peris juurikas… Sis kaimi, et ei olõki roigas, midägi tan jo liigutas, nigu lõpussõ olõssi. Vai kurja, taa om vist angõrjas! Om hinnäst pääväpaistõhe lämmistämä unõhtanu. Ja õkva purdõ kõrval. Jämme ja pikk.
Ku peräh kaldõ pääl pilti tetti, sis oll’ pikemp poiskõsõst, kes olõ-i viil kuuli jõudnu. Kaalu üle kilo.
No arvada mõtlõsõ kõik joba, et seo om üts paras kalamehejutt. Kiä taht, tuu usk, kiä ei taha, ei usu. A meil tull’ usku ummi silmi ja kipõlt midägi tetä. Kahv oll’ õnnõs olõmah, a muid riistu joht mitte. Ainumanõ, miä päähä karas’, oll’ tsaeraud. Et löömi kalalõ pääle ja panõmi kahva kah õkva hanna mano. Läts’ki õnnõs, peesütäjä ai hinnäst esi kahva, ku nüpeldämä naksimi.
Ku kahvah kala kaldõ pääl, tulli tetä järgmädse sammu. No muidogi kala är puhasta ja suitsu panda. Õnnõs oll’ tuul tõõsõl puul järve naabrimehel vana savvusann olõmah. Panti tuu sis küttümä, tegemist oll’ terve päiv. Vaihõpääl oll’ tõisigi miihi nigu kärbläisi mano tulnu. Ja koh mitu miist kuuh, ega sääl suu kah kuivas ei jää. Jämme ja rasvanõ kala taht jo kõrdapite vedelä seeh olla, sääl, kost tä kunagi tulnu om.
Maik om aastidõga meelest är lännü, a mälestüst saa-i kiäki pääst är vinnada. Häöse angõrja, häöse tsiapahast tsia ja tsialõ süüki piinüs tegijä tsaeravva. Tuust kõgõst om hallõ, selle et niimuudu on vähämp eloliidsi juhtumiisi, midä hää miilde tulõta ja tõisilõ kõnõlda. Kiä taht, tuu usk, kiä ei taha, ei usu, mis sääl iks. Las sis mõtlõs midägi vällä, lätt Vällämäele ja veerütäs hinnäst kasvai alla.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
