Ma kuuli raadiost, et süküskuu edimädse poolõga om mõnõh Eestimaa paigah sadanu kats kõrda inämb vihma ku harilikult. Võromaal nii suurt uputust es olõ, õnnõ põllu lätsi vedeläs ja lump oll’ lumbih kinni.
Päiv om külh lühemb, a ilma omma viil säändsesama nigu terve suvõ olli: ku päiv paistus, om lämmi, ku tuul puhk, om külm. Ja likõ om kõik aig: ku vihma sata-i, sõs om pia terve päiv kastõlikõ. Haina kasumisõga seo suvi hätä es olõ, hädä oll’ niitmisega.
Pääle mihklipäivä lubatas viil ilosat ilma, sõs vast tulõ tuu vannonaisisuvi, miä omgi õigõ kullanõ süküs.
