Inemine taht iks tuud, midä parasjago umah eloh olõ õi. Latsõpõlvõh, ku ma elli maal ja kotoh kasvatõdi nii pindre pääl ku kasvuhoonõh kõgõsugutsit juurikit ja muud, väsüt’ väega, ku pidi jäl näid kõiki kitskma, kõblima ja valama. Mõtli, et ku suurõs saa, koli liina ja osta kõik juurigu poodist.
Sõs ma kolisigi liina, a jo edimädse aasta keväjä panni üliopilasmaja tarõ aknõ pääle tomadi kasuma. Määne rõõm tuust, et eski väikuh tarõh ja ilma rõdulda saa midägi kasvata. Ja järgmädsel aastal tulliva viil lilli ja maiguhaina mano, eski avokaado panni siimnest kasuma.
Perähpoolõ oll’ mul suurõmb kortõr ja sõs jo peris uma kortõr rõduga ja puha. Ruumi potipõllundust tetä oll’ külh ja viil ja ma teigi, a iks mõtli, et vot olõs mul suvõmaja, kuis sõs kasvatasi ja teesi. Ja pia oll’gi olõmah uma suvõmaja üteh kasvuhuunõ, viläpuiõ ja mar’apuhmõga, kotost ja liinast õnnõ kiviga visada. A sõs olõ õs aigu sääl sukugi nii pall’o kävvü, ku edimält plaanih oll’. Külh väiku latsõga rassõ minnä, külh pääle tüüd väsünü, sõs maa külmänü ja kärss kärnäh. Või-olla piäsi kolima umma majja kohegi mõtsa viirde, sõs olõs hää aida pitä. A või-olla naada jäl potipõllumehes?
Inemine taht iks tuud, midä parasjago umah eloh olõ õi.
