Seo om Tõnis. Tä om katõkümne viie aastanõ, hengelt vana miis. Tõnisõlõ miildüs kalla püüdä, sannan kävvü ja mõtsan lonki. Muido om Tõnis väega rahulinõ miis, a tä lätt vihatsõs egäsugudsõ tehniga pääle. Kõgõ rohkõmb ei olõ tälle meele perrä nutitelefoni. Tä arvas, et telefoni muutva inemise tulnukas, kiä inämb peris elo elämisega nakkama ei saa. Timä suur tahtminõ om kõik telefoni ilma päält kokko kor’ada ja neo suurõn lahkmismassinan purus litsu, sõs olõs maailm õkvalt parõmb paik.
Tõnisõl om esä, kink nimi om Piitre. Piitre om viiekümneaastanõ, hengelt nuur miis. Vastapite Tõnisõlõ miildüs Piitrele egäsugumanõ tehniga. Täl om koton mitu telekat, puutrit ja kõgõ vahtsõmb iPhone’i telefon. Ku vahtsõnõ telefonimutõl vällä tulõ, ost tä tuu õkvalt är. Timä mõtlõs egäsugumaidsi asju kotsilõ, et midä vahtsõmb ja kallimb, toda parõmb.
Esä ja poig omma kül peris tõistsugumadsõ, a näil om üts asi üttemuudu kah. Mõlõmbalõ miildüs väega vorsti süvvä. Õnnõ tollõ vaihõga, et Piitrele miildüs kallis Itaalia salaamivorst Salame Felino ja Tõnisõlõ Rakvere Doktorivorst.
Esä ja poig saiva peris elon kokko küländ harva. Nä lihtsäle es mõista umavaihõl minkastki kõnõlda. Kõik muutu, ku esä kinkse pojalõ hällüpääväs verivahtsõ telefoni iPhone 17 Pro Max, et poig kah vahtsõ aoga üten käünü. Kingitüst vallalõ teten tekk’ Tõnis hää näo päähä külh, a hengel oll’ hallus. Viisakusõst lubasi Tõnis sõski telefonilõ üte võimalusõ anda.
Edimält luutsõ Tõnis, et esä unõhtas timä lubahusõ är ja tä sa vannamuudu edäsi ellä. A esä küsse kõik aig vahtsõ telefoni kotsilõ. Tä käve nii pikalt pääle, et Tõnis otsust’, et piät kasvai üts kõrd telefoni vallalõ tegemä. Sõs saa esäle üldä, et tä vähembält pruuvsõ.
Telefoni vallalõtegemine es olõ lihtsä. Tõnis otsõ edimält pikält õigõt nuppi, et telefon ülepää käümä lääsi. Ku seo peräkõrd juhtu, nakas’ aparaat muusikat laskma ja ekraan läts’ kiriväs. Seo hiidüt’ Tõnisõ tävveste är ja tä visas’ telefoni nukka. Sõs kuuld’ miis koputamist, tä mõtõl’, et Hiina spiooni saiva teedä tä elokotussõ ja omma droonõga õkvalt timä ussõ taada tulnu, et tedä näide hääs tüütämä meelütä. Tä käkse hinnäst ussõ taadõ nigu väiku poiskõnõ ni luutsõ, et piakõsõ läävä võõra är. A ussõ takast tull’ hoobis tunnõt helü. Seo oll’ esä, kiä tahtsõ hindä silmäga nätä, kuis poig vahtsõ vidinäga nakkama saa. Tõnis tekk’ ussõ vallalõ ja kõnõl’ umast hiitümisest. Esä õnnõ naarsõ tuu pääle ja võtsõ maaha visadu telefoni põrmandu päält üles. Tä opas’ pojalõ, kuis telefoni periselt pruuki. Poig sõs lubasi, et pruuv nätäl aigu telefoniga ellä.
Edimält oll’ Tõnisõl telefoni pruukmisõga väega pall’o murrid. Tä vaot’ kõik aig võlss nuppõ pääle, tekk’ hindäst kogõmalda 50 pilti ja sutsõ är kistuta kõik SIM-kaardi pääl olõva telefoninumbri.
Ku esä nädäli peräst jälki Tõnisõ mano tull’, opas’ tä pojalõ nipi, kuis saa telefoni pruukmisõl api, ku teküs määnegi küsümine. Tä pandsõ poja telefoni AI – kunstmudsu personaalsõ assistendi äpi. Tuu käest küsü, midä tahat, ja tä and sullõ õkvalt vastussõ. Lisas avitas kõkkõ tähtsät miilde tulõta, vastas esi väsütäjile e-kirjulõ ja om kaonu telekapuldi iist kah. Tõnis sõs pruuksõ abilisõ tiidmiisi maatiidüsest ja muusigaaoluust, lasksõ valmis kirota räpinäkeelidse luulõtusõ ni küsse kunstmudsu käest mõttõtiidüsliidsi küsümüisi.
Tõnisõlõ nakas’ seo kunstmudsu asi väega huvvi pakma, esiki ku inämbüs tä vastussist õigõ es olõ. Tõisin asjun oll’ kunstmudsu suur abimiis. Inämb es piä murõhtama kaonu asju peräst, kõkkõ tarvilist sai juhti telefonist. Kõik aig oll’, kinka kõnõlda, ku ikäv pääle tull’.
Nii sai abimehe pruukminõ õigõ piä Tõnisõ elo egäpäävätses osas. Lisas toolõ oll’ esäl ja pojal edimäst kõrda minkastki kõnõlda. Nä märgoti mitmit tunnõ, midä kõkkõ nä omma kunstmudsu abiga kõrda saatnu ja kuis seo näide elo parõmbas om tennü. Päält tuud saiva Tõnis ja Piitre egä nätäl kokko.
Teno kunstmudsulõ tegüsi näide vaihõl edimäst kõrda ehtsä köüdüs. Tõnis oll’ tävveste unõhtanu, et viil mõnõ nädäli iist tahtsõ tä kõik telefoni är häötä. Nüüd om timä kah muudsa mõtlõmisõga miis.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
