Mitma viimätse keväje hullu üükülmä ja armõdu vihm nii inne ku peräst jaani omma pandunu maainemise viil enämb ilmast kõnõlama ja murõtama, et kuis suvõl aiakraamiga saa. Om ollu moodun ka mõrruv nali, et oll’ külh Eestin suvi, a ma juhtu tuu päiv reisil olõma. Nii hullustõ siski konagi ei lähä ja tinavaasta oll’ mi valgõ aig jälleki ummamuudu.
Seo kevväigi oll’ paremb ku üleminevä ja minevä aasta. Es pea aian nii pall’u katma ja hellämä, häitsmelõhna ja lämmind oll’ küländ ja mehiläisil pidu. Vihm hoit’ hennest kah suvõ lõpuotsani enämb-vähämb vaon. Kägu ja ööbik laski maikuu edimetsel nädälil laulu vallalõ ja es taha ka peräst jaani viil tükk aigu nokka kinni panda. Nii naa lubasi meile lämmind süküst. Kaemi noh.
Kuusõkasvõ oll’ tublistõ, kõik puhma ja lilli visassi armõtudõ pikkust, hain muiduki kah. Tuu «elurikkus» om illus ja mooduline sõna, a tegelik elu näütäs medägi muud. Ku jätät aian puierea kõrval haina mitu nädälit niitmädä, omma tsillukõsõ kuusõ, kõokõsõ ja esiki paiju õkva platsin. Ei olõ jo ammu enämb tuu aig, ku ega õdagu oll’ vaia lehmile-vasikõilõ medägi seime ette niitä. Sis es tulõ säänest asja ettegi, et mõni puutaimõkõnõ kohegi uma pääga kasvi. Kidsuti ja niideti, kuis vähägi saadi. Sis es saa kiäki umast aiast puuki külge ja nastiku-rästiku asjati kah mõtsan, kannistikun ja suun umaette, mitte es hulgu marjapuhmõ alh vai tiigi veeren.
Aga muiduki ei niidä kiäki aian keväjelt maha meelespäid ja kikkapükse, ku naa häitsese. Naid oll’ lõpmada pall’u! Sireli petti kah üle katõ külmä keväje pitu ja häitsi nii, et lehti es olõ nätäki. Ööbiku lätsi tuust häitsemisest ja lõhnast nii leili, et lauli õdagult peris lähkült kõrva!
Oll’ päävälämmind ja vehma ja tormituult. Ja alasi oll’ tark uma elu nii säädi, et kitskmise ja niitmise ja muu vällätüü sis ärä joudunu tetä, ku kraat 30 kanti es kisu vai taivast tublistõ kastmisevett es saadõta. Kihulaisi, kärbläisi ja esiki hüürläisi oll’ veidü. Tuust oll’ kassu maamehiläisile, kiä meil aidatrepi ala pesä teije ja suvi läbi rahumeeli lauavahest sisse ja vällä linnassi.
Juulikuul, ku ööbik jo ummi noodivihkõ kokku säädmä naksi ja kägu kah kuu keskel vaiki jäi, tegüsi tõisi hää häälega lauljõid manu. Kõiki es tunnõki, selle et mu latsõpõlvõn, ku vanaimä mullõ tsirkõ nimmi opas’, sääntseid koduaian es käü. Aga no vinti, laulurästäst, musträstäst ja peoleod õks tiiät ja laul om neil illus!
Aiakraami om pall’u kasunu, olkõ külh, et vahtsõt sorti söödikuid om ka manu tegünü. Konh järetäs päälseid ja lehti, konh haugatas juuri. Alasi ei saaki teedä, kiä tuu tõrvautja om ollu. A õks tulõ ette, et kiäki om tõsõ trepi pääle kabatšokõst riida säädinü vai kõnõlas naabrinaist pehmes, et võtku õmõta taa pangitäüs timä aia ubinõid ka vasta, naist tulõ kõgõ paremb moos.
Septembri algusõn, ku suurõ vehma siski kodukandist üle omma käünü, nii et Mustajõe luht ja kõik küntü nurmõki enämb vett vasta võtta ei jovva ja arvada, et talvõni läikmä jääse, istut mõnõl tuulõvaiksõl õdagul enne pääväminekit aidatrepi pääl ja kullõt. Suukurõ ja luiga omma vahtsõ ao helü, nuid ennembi kodu es kuulõ. Aga kõrvun nakasõ kummitama ka helü latsõpõlvõst. Üle oja naabrilatsõ omma tiigi purdõ pääle jalgu mõskma saadõtu ja kilkasõ sääl. Ja kostki tullu nigu kõrva hellü, mea ütegi tõsõga segi ei lähä, a medä ka kostki enämb ei kuulõ. Lehmänisast tõmmatas edimätse piimäjoa nüssikupõhja. Tuu suut om ammu kinni kasunu ja ei olõ ümbretsõõri lehmälautugi, a enne pümmed ja külmä aigu om hää ja kodunõ nii kullõlda ja märguta.
Süküs om käen. Ollu hää, ku taa pääle ilmaviguriide suurõmbõid murhõid üten es toonu.
Sireli olli peräst paari üükülmiga keväjet tinavaasta nigu arust ärä. Nõlvaku Kaie pilt
Vahel essüs käokiil vai üüviiul kodu kuusõheki ala häitsemä. Nõlvaku Kaie pilt
Nurm kulda täüs! Minevä sügüselt külvetü raps häitses’ armõdu ilustõ ja pikält. Nõlvaku Kaie pilt
Kuusõseenekeisi lövvät mõtsast harva, a seokõrd tull’ näil tuju kodumuru pääle peris punti võtta! Nõlvaku Kaie pilt
