Jälleki om käen luudusõ kõgõ kirivämb aig. Läät liina pääle jalotama ja näet, et mitmõ puu omma joba lehe hindä külest vallalõ lasknu. Tammõ pildva ummi tõhvõga, ku puu ala saistuma jäät, piät kaema ja pelgämä, et noidõga vasta pääd ei saa. Vahtrõ omma kirivä. Mõtsa all om väega rassõ kikkasiini löüdä, kõlladsõ kõolehe tõmbasõ tähelepandmisõ hindä pääle är.
Inemisele om antu ilomiil, himo illo otsi ja löüdä. Süküs om tollõ jaos kõgõ õigõmb aig. Nii tasus mõni päiv egäpäävätüü kõrras saisma panda ja kaia näütüses tsirguparvi, miä nakkasõ kogonõma, et talvõs lõunõmaalõ linnada. Ja mõtõlda tuu man minkagi ilosa pääle, miä henge liigutas.
Mul juhtu sääne ands’ak asi, et naksi üle hulga ao luulõtuisi kirotama. Mitte kül pall’o ja mitte midägi väega suurt, a päähä siski tulli pildikese ja mõttõ, miä luulõrituna hinnäst paprõ pääle pressevä. Pruuvkõ ti kah, äkki tulõ midägi ilosat!
