Oh, ma vaene Tarto liin!
Mes sündi nüüd siin minoga,
perätu ma ole siin,
kes võib mo pääle kaeda?
Mo patt mulle tegi seda,
et mul johtu nii suur häda,
seda peä nüüd tundma siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

Õunapuu Lauri ja Sommeri Lauri omma uma laulu vallalõ löönü. Om riidi, 6. urbõkuu päiv 2026 ja Tarto Jaani kerik om täüs egäsugumaidsi lõunõeesti keele, kirändüse ja aoluu huviliidsi, akadeemikit ni muid maausuliidsi. Näütüsele omma vällä pantu esierälidse käsikirä ikulaulu ümbrekirotusõst ja ütest Käsu Hansu kiräst, noid om inne ammõtlist päälenakkamist hoolõga uudistõt. «Seo om nigu üts palvõrändämine,» mõtlõ.

A taa olõ-i peris alostus. Inne om olnu väiku loeng, kon Tal’na ülikooli vanõmbtiidrü Põldvee Aivar om kõnõlnu tartokeelidse ikulaulu autori Käsu Hansu aost ja tedä om tävvendänü Hainsoo Meelika, kiä om kerigulaulu viie pääl laulnu Roodsi kuninga Karl XI matussõlaulu. No om kerik täüs laulu, sammamuudu kullõjit. 

Õunapuu Lauri om ikulaulu viie mitmõ Harglõ kihlkunna rahvalaulu perrä kohendanu ja timä helü om kimmäs, ku tä pistü saistõn 32-salmilist laulu ette kand. Sommeri Lauri tugõ umma ammõdivelle istõn, and mõnikõrd salmi lõppu tõist hellü kah, a timä päämine kohus paistus ollõv laul kakkõmada hoita, tuul aol, ku edimäne Lauri hengädä taht.

Film lätt küländ kipõstõ mu pää seen käümä. Om aig, ku maarahvas viil pall’o lukõ ja kirota ei mõista, a om siski kesväterri abiga kõva rehkendäjä. A joba saa edimäne vuur herksämbä maarahva latsist kooliharidust ja pia omma noidõ hulgast kuulmeistre ja köstre kasuman. Vana hää Roodsi aig.

A nigu tan ilman iks, ei jää hää aig püsümä. Hää kuning koolõs, maarahvalõ tulõ suur näläaig, pia nakkas pääle Põh’asõda. A Tarto liin om iks uhkõ, timä aida omma villä täüs ja liinan eletäs lõbusat ja uhkõt ello. Kooni tulõ Vinne vägi, liina purus pess, inemise minemä kiudutas ja kõgõst inneskidsest helkämisest jääs alalõ õnnõ üts sannakõnõ, kon sõarüüvli päält lahkmistüüd hinnäst puhtas küürvä. Paralleeli täämbädse aoga ei piä hinnäst kavvõst otsi laskma.

Puhja kuulmeistre ja köstri Käsu Hans oll’ üts noidõ harituidõ eestläisi hulgast. Ikulaulu märkse tä vällä arvada tuuaigsõn Tarto keele käsiraamatun avaldõdu Jeruusalemma liina hirmsa ärhäötämise luu moodu perrä. A samal aol olli muial Euruupan kah moodun laulu türkläisi hirmsist tegodõst. Ikulaulun om kolm jako: kõgõpäält kõnõldas, ku rikas liin inne oll’ ja kuis inemise uhkõs lätsi, sis liina häötämisest ja lõpõtusõs hoiatõdas tõisi liinu ja kotussit, et ei või uhkõs minnä ja tulõ jumalat kittä ja pallõlda.

Lauri omma uma laulu säädnü niimuudu, et egä salmi kattõ perämäst rita kõrratas. Nii kostuski egä salmi lõpun üle kerigu viil võimsamb «Oh, ma vaene Tarto liin!». Ei lää pall’o aigu, ku tunnõ, et laul om mu tävveste hindä sisse mähknü ja kõvastõ inne, ku laul otsa saa, tulõ pääle nigu priis saamisõ tunnõ vai midägi säänest. «Katarsis,» ütelnü säändse tundõ pääle mu EPAn opnu sõbõr naabriküläst.

Kuigi laulul om 32 salmi ja või arvada, et taa lätt pikäle, hoitva Lauri tempot. Ja ütekõrraga omgi peris ots käen. Mu jaos tsipa ülearvo kipõstõgi.

Oh, oless mul see õnn veel,
kui teil om, mo veli, nüüd,
kitäss Jumalat mo meel,
ning ei teesi enämb süüd!
Ent nüüd om mööda armuaig,
seeperäst jää ma õtse vaik,
kivihunnik ma ole siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

Niimuudu, küländ kõrraligu pauguga saa raamaduaasta kokkotõmbamisõ alostus otsa. Kerigutäüs rahvast tulõ pistü, teretedäs, arotõdas. Mõnõ akadeemigu ja muu maausulidsõ jääse viil arotama, kas õigõ om üteldä Tarto vai Tardo. 

A inämbüs rahvast vaos ummi mõttidõ ja tundidõga lakja müüdä õdagust Tarto liina, miä om no, inämb ku 300 aastakka päält Käsu Hansu ikulaulu luumist, kõrraligult üles ehitet. «Võiolla paiguldõ esiki ülearvo uhkõs kasunu,» mõtlõ.

Sommeri Lauri ja Õunapuu Lauri Käsu Hansu ikulaulu ette laulman. Petersoni Uku pilt

Kae jupikõist ikulaulu ettelaulmisõst!