Joba kuus aastakka om maailm olnu nii pää pääl, et ilmangi ei mõista arvada, midä hummõninõ päiv tuu. Inemise omma herevil ja tuu asõmõl, et mõtõlda ilosa hummõnidsõ pääle, mõtõldas, ku hullus või asi viil minnä. Nii jääs tähele pandmalda hulga hääd, miä mi ümbre sünnüs.
Murrõmõttit pääst vägüsi är aia ei saa. A siski saa märgota, kuimuudu ellä umma ello nii, et vahepääl olnu rahulist aigu kah.
Mu meelest avitas, ku kaet ilmaello hindä puult. Alostat esihindäst ja sis ajat kõrrast kaemisõtsõõri laembas. Elo om hulga rahulikumb, ku tiiät, et sul om koton kardohkakott keldren ja tsipakõsõ valmistõdu tuu jaos, ku nätäl aigu elektrit ei olõ vai kotost vällä ei saa. Järgmäne tsõõr om küläkogokund: ku käüt (täpsele niipall’o ku vaia) külärahvaga läbi ja tiiät, kiä midä mõist ja kiä kuis avita saa, ku vaia. Ja periselt noist katõst tsõõrist avitaski, et egäpääväelo rahulikumb olnu. Suurõmbidõ häti jaos omma targõmba joba suurõmbit plaanõ tennü.
A siski, kuna taa kõik läbi saa? «Ku murõ om valmis, sis rõõm saa tast,» om kunagi kirotanu Kaplinski Jaan. Tuu and luutust. A kuna taa murõ sis valmis saa?
