Sõidi üts pühapäiv liina kerkohe. Veidükese tutva bussijuht küsse, et mille pühäpäävä sinnä liina mindäs, kas kohki andas midägi hääd vai. Ütli, et ku õigõdõ kotussõdõ läät, sis andas väega hääd ja hüvvä.
«Koh tuu sääne kotus om?» küsse timä.
Ütli, et kerkon.
Tä pidi mulal veitse vaiht ja küsse sis, kas ma piä hinnäst väega patutsõs.
«No iks,» ütli ma. «Vaihõl om sääne tunnõ, et tahassi patust valla saamisõs ülepääkaala suurõ vii sisse karada, et kõik taa ilmatsolk maaha mõskõ.»
Bussijuht pidi jälki väiku jutuvaihõ. Sis küsse: «A mis tuust tühäst iks patus pitä, mis iholõ hää om.»
Ma naksi hindäette muigõlõma ja ütli: »Oi, kullakõnõ, olõ-i ma inämp ammu lihaturu pääl võrksa.»
Tuupääle es ütle bussijuht sõidu lõpuni üttegi sõnna.
