Eesti rahva perimüsen om hulga juttõ eläjist ja tsirgõst. Tihtipääle andva nuu jutu inemiisile nõvvu, kuis ellä ja olla ja kuis lõpp või kipõstõ tulla. Nii seo jutt kah.
Jänes oll’ kirotõnu latsilehele luulõtusõ. Tuu avaldõdi är ja jänes sai kuulsas. Nii kävegi tä, nõna pistü, mõtsan ümbre ja kitse rebäsele, et om no kuulsa ja tedä massa-i puttu. Repän es tii tuust lorist vällägi, ütel’, et või jänesse är süvvä. Ja nii juhtugi: suur repän sei väiku jänesse är.
Et kõik tuu juhtu puu all, saiva mõtsaeläjä kullõlda, midä oll’ varõssõl seo juhtumisõ kotsilõ üteldä. «Ei tähendä su kuulsus midägi, ku sul olõ-i korgõt kotust,» kostu varõsõ tarkus.
Repän elli viil kõrd aigu mõtsan, nika ku jahimiis tä maaha lask’. Nii lõppi rebäse elotii kah ja tä läts’ är tõistõ ilma.
Kasaritsan elli vanast üts miis, kiä ütel’, ku kiäki tõistõ ilma läts’, niimuudu: «Lõpõt’ hingämise ja läts’ är ülembnõvvukokku.»
