Egäl inemisel tulõ elon ette üts aojakk vai mitugi, ku tä kaotas hindä är. Säändsest aost kirotas Kübärä Kristi raamat «Perämäne luidsas» kah. Marupõnõvas tege teosõ tuu, et esihindäst arvosaaminõ om üles ehitet säitsme luidsa vaihtusluulõ: ma-tegeläne võtt ette kävvü läbi kõik kotussõ, kon tä um pia poolõsaa aasta joosul elänü. Noin paigun para elävide inemiisi käest taht tä saia üte luidsa, vasta and vagivahtsõ tsäisegämise riistapuu.
Jätä seo hirmpõnõva raamadu põhiliini/-tsäsü lugõjalõ hindäle üles löüdä, a targuta taa üle, kuis Kübärä Kristi teos om mõsuehtsält võrovaimulinõ, lõunõeestiline. Sinijärve Karl Martin ütles taa kotsilõ omanurklik vaateviis. Üteliidsi ütles Sinijärv ERRi raamadusoovitusõ jaon, et eestikeelitsen kirändüsen olõ-i varrampa luidsapõhist luku kirotõt. Olõ-i võrokeelitsen kah.
Seon raamatun omma kotussõ niisama tähtsä ku tegeläse. Julgu arvada, et kõik kavvõst kodo tulõja tundva rõnnun esierälist, ku Tarto puult Võro liina sisse sõitõn Katariina kerigu torn jo paistma nakkas. Raamat «Perämäne luidsas» algaski taa seletüsega, minkast saa lugõja umbkaudu teedä ma-tegelädse vannusõ ja suu kah (lk 5): «Liinasüäme veeren om mitukümmend miitret värmiliidsi lippega lääbäkil aida, miä pand silmä piiglihe nõstma. Nii ka ma’. Iks edevämb ja värmilidsemb, ku sisemäne vildak olõk ette kirotas. Tuu aid ümbre pümmet vabrigulahmakut – midä ma’ taha timä muudu är’ käkki’?»
Niisõs, naasõst ma-tegeläne om jõudnu inämb-vähämb elo keskkotsilõ, ku luidsa nukka viskamisõni om viil aigu, a umõta and taa päsemäldä asi hindäst kõrrast inämb märki nii meelen ku kihän. Mille om / keskiäkriis / nigu rassõ aig / halva haisuga hädä (lk 83) küsüs ma-helü Kübärä Kristi luulõkogon «Tei tuu tii» (2025). Esihindäst nõsõsõ meele pääle latsõiän saadu hengehaava, minka maahasurbmisõga, är käkmisega om kõrrast rassõmb toimõ saia. Nii alostas ma-tegeläne luidsavaihtust sünnüliinast kõgõ lähembide – uno ni imä mant.
Tõsõn päätükün trehväs ma-tegeläne imäga ni lugõja saa ossa kõgõ ehtsämbäst võrokõsõ-lõunõeestläse tiidvüsevoolust. Kõgõpäält and imä ülekaehusõ kinkagi ildaaigu koolnu Aina kiriväst elokäügist (lk 13–14): «Imä mugu’ kõnõlõs. Ma ei jovva’ inämb ammu’ järge pitä’, minkast, a tuu kõik ei olõki katõkõnnõs mõtõldu. Tä vand valitsust, kitt mineväaastagast kürvidsäsaaki ja unistas hummogist, ku saa joba järven ujoman kävvü’. Vahepääl kaos mõtõ’ är’ ja sõs kõlas üle köögi esieränis tähtsä «njaa» vai tävveste egapääväne ja ilmlik «hallõluuja».»
Võrokõist ja timä tiidvüsevuulu olõ-i lihtsä valla seletä. Taad tunnist’ ildaaigu Ruitlasõ Olavi kah Õdakulehe (ÕL) vahtsõn jaon «Literaadio», ku ütel’, et eestikiilsele inemisele om rassõ seletä, miä om võro mõtlõminõ. Taa mõistmisõ jaos piäs Ruitlasõ sõnnu perrä lugõma võro kirändüse klassikit. A «Permädse luidsa» ma-tegeläse imä siist ja säält haardva jutukäügi selletüses passis umbõlõ häste Ruitlasõ ÕLi karmanihelü saatõn ültü: «See on võru inimese lihtne poeesia – tehke järele, kui te sellest üldse aru saate.»
Om hää, et Kübärä Kristi raamatust «Perämäne luidsas» om võimalik eestikiilsil inemiisil kah ossa saia. Periselt ilmugi raamadu eestikiilne variants kõgõpäält ja om pall’o kittägi saanu. Näütleja Kõrve Hele loetun saa ERRin eski järejuttu kullõlda. A võrokõisi ni tõisigi lõunõeestläisi avvuasi olõs taad raamatut iks võro keelen lukõ, et saia üleveereluidsatäüs võroväelidse kirändüse marudat mekki. Lisas marupõnõvalõ sisulõ om raamadu kaasõkujundus kah armõdu illos.
