Kõik mu kolm poiga mõtliva vällä plaani minnä vahtsõtaastat vasta võtma mõtsa. Nojah, ega nä es kullõva mu keelitüst mitte minnä, mis tuust, et väläh oll’ 20 kraati külmä. Nii nä sõs lätsivä, võtsõva üteh veidükese söögikraami ja lämmä rõiva.
Jõudsõ kätte vahtsõ aasta hummok ja pia jo lõuna kah. Ma ooda ja ooda, nõna vasta aknõklaasi. Kiäki ei helistä, ei kippu ega kõppu. Om jo vana tõtõ, et uutjalõ om aig väega pikk. Mõtli, et nüüd omma kõik är külmänü. Võtsõ sõs julgusõ kokko ja helisti. Jutt järgmäne: «Kuradi mõtsaeläjä, kas ti inämb kodotiid üles ei lövvä vai olõti nabani lahki külmänü.»
Veidükese aigu oll’ telefonih vaikus. Sis vastas’ üts võõras miis tasalikult: «Ma ju olengi kodus.»
Vot, mis tähendäs üts võlss näpoliigutus telefonih, ku üte asõmõl valit kogõmada numbrõ kats.
Lõpuh jõudsõva mõtsaeläjä kah kodo. Olõ es näil hätä midägi. Kõik eloh ja terve.
