Egä massinaga, miä inemise asõmõlõ tulõ, jääs mi ütiskund kõrrast inemises olõmisõst kavvõmbalõ
Olõ viimätsel aol nännü, et sääl, kon vanast inemine hellü tekk’, inämb hengekeist olõ õi. Ma ei kõnõlõ siin vannuinemiisi, kuiki jah, noid kah jääs veidembäs. A päält tuu, et Peetrus tutviid kõrrast hindä manu kuts, jätetäs inemiisi egält puult veidembäs, selle et nii ollõv keremb egäsugudsõ as’a tettüs saia. Vabahus, võrdsus ja üttemuudu olõminõ! A sis kaet ja mõtlõt, kas õks om keremb.
Trehvü Tsehhin sääntsele võiuleeväkohvikulõ, kon sai telli õnnõ ekraani ts’oksõn. Suta as ma naaru pitä, ku näie, et tuu massin kah uma teenindüse iist tippi küsüs. A tuun mõttõn oll’ tuu võiuleeväkotusõ tüütäjä väega mi maapuutõ müüjide muudu, täl oll’ sääne kaeminõ, et minkjaos sa no ummi tahtmiisiga siiä tullit ja mu õndsat tüütegemist sekät. Vaih oll’ muiduki seen: mi puul piät müüjä õks uma tüütegemise katski jätmä ja ostja är teenindämä, a sääl saiõ tä n’apuga ekraani pääle näüdädä ja esi tüüd edesi tetä. Tippi ma es jätä, es olõ nigu hää teenindüs ja olõ õs timmä hallõ kah: taha ai usku, et ekraanil tulõ tipirahakõist kuu lõpun hädäste vaia.
Olõ mitmõl puul ütelnü, et mu õrna kasumisõikä saat’ üts jälle seebikas – «Kirgede torm». Sääl oll’ mäki vahjõl üts hotell ja uhkõ portjee Sonnbichler, kiä kõiki teret’ ja võtmiid jagi. Pikkä aigu ma kujudigi ette, et hotell om sääne kotus, kohe piät parõmba rõiva pandma ja kon kõrraligult kihhä pistü hoitma. Ku ma no ildaaigu Suumõ trehvü, teret’ hotell minnu SMS-iga, et ku ma äpin umma passinummõrd registriirmislehe pääle panõ õi, sis ma tarrõ ei saa. Ma sis panni, mullõ saadõti SMS-iga ussõkuud, miä tekk’ vallalõ välimidse ussõ, mu tarõ ussõ ja midä pidit viil liftin kah litsma, ku korõmba kõrra pääle tahtsõt sõita. Ja äppi tull’ aadrõs, kost hummugusüüki saa. Olõ õs teretämist, olõ õs unidsõ pääga prantsusõ keelen seletämist, kost tarõst ma tulõ ja kas mul söögi iist om joba massõt.
Meelehääküsüjä ekraan Tsehhimaal. Vaaba Janeki pilt
A egä kõrd tuu koodivärk ei tüütä kah. Vilniusõn oll’ sääne portjee muudu mehekene kül ussõ pääl, a tä anna as võtind, õnnõ tarõ numbrõ ja ussõkoodi. Noh, edimäne kõrd trehvü sis tarrõ, kon kats inemist jo seen olli. A näil oll’ nii tähtsä jutt poolõlõ, et es panõki minnu tähele. Lätsi sis portjee manu tagasi – täl jäie mu peräst suidsukiskmine katski, jäl ma segäsi tüüinemist – ja küsse säänest tarrõ, kon võõriid es olnu. Saiõ kah. Ütle sis, kas inemisest om õks rohkõmb kassu ku vällämõtõlduist äpest.
Mõnõ käümise omma kõigil ütesugudsõ: ku ma Riia rongijaaman viimäst kõrd sitamajja otsõ, oll’ sääl viil putka ja naanõ, kink tüü oll’ su käest sendi vasta võtta. Olõ õs vallalist rahha, suurõ hädäga es mõista tuud koskiltki otsma kah minnä ja sis viil vähämbäs vaihta. Tei sis uman vinne keele muudu keelen juttu, et kost tuud rahha vällä võtta saa, a tä rehäs’ käega, et minku ma niisama. Tal’nan, suurõ massina man, miä sinnu ku sulun hoit, saanu-s nii tetä. Õkva paras raha mulku vai massa kaardiga. Massin tunnistas õnnõ õigõ suuru ja rasõhusõga rahhu. Ku perämädsest Kullapaa loterii võidust kats õurot karmanilõ om jäänü, sis tuud tä ei võta. Situ hinnäst är, ku tahat.
Säändse massina tekev ellu lihtsämbäs. Ei olõ vaia inemist, kiä päävän mitukümmend kõrda sammu küsümiisi küsüs. Ei olõ passikontrolli, kaamõrasilm näge su massina numbrõ är, ütles, kohe ritta sa hoitma piät – väega mukav. A massinalõ ei saa ütski kõrd üteldä: «Olõ no inemine!»
Ma ei nakka ette kujutama, et ma tiiä, midä inemises olõminõ tähendäs. Kattõ umahust või kül nimmada: inemine tege rohkõmb, ku tä pidänü (näütüses lupa kassiahastusõga sõitjal tassakõistõ bussin olt laskõ, and vahtsõ hotellitarõ, ku tõnõ minkagiperäst kõlba ai), ja inemine jätt tuu tegemäldä, miä võimalik om (näütüses ei võta kempsuminejä käest rahha, ku täl vallalist rahha ei olõ). Selle jääs egä massinaga, miä inemise asõmõlõ tulõ, mi ütiskund kõrrast inemises olõmisõst kavvõmbalõ.
Vaaba Janek
