Niimuudu saat küssü esihindä käest. Mõnõ hüä inemise käest võit kah uuri, a muialt tasu-i küssü. Naatas porri aama: et sa ei olõ mõistnu õigõlõ kotsilõ avalduisi tetä. Kõik om võlssi su hindä man, a mitte sääl, kost hädä su manu tull’. Ja või-olla ei piäki kiäki minnu kaitsma – selle et mis mul sis hädä om…
Ma piät käümä umma velle kaeman, selle et ma olõ timä iistkostja. Ega ma tuud ammõtit es taha, a tõsõ tahtsõva tuud viil veidemb. Seo om sääne tennämäldä osatäütmine, kos sa tiit kõik aig midägi võlssi vai jätät hoobis tegemäldä.
Vallast kõlistõdas ja kästäs toimõndama naada: vellel piät olõma pangakonto ja muu sääne värk. Ja piinü mamsli sotsiaalkindlustusammõtist (SKA) tiidvä viil kõgõ parõmbalõ, et sa olõt jälki loru olnu.
Ma ütle ausalõ, et ummi tütride elu kõrraldaminõ Pärnu liinan lätt mullõ kõvastõ inämb kõrda ku velle elu Võrumaal. Tütärlatsil om vaia koolin kävvü ja näile tulõ ütest tüküst vahtsit asju kaia. Veli õnnõ süü ja vaihõpääl kaes üte silmäga umma kolmõ lambakõist. Midä sa iks timä peräst murõhtat…
A lugu lätt kehväs, ku velle manu tegünes üts «ilma mudsulda» miis kõrvaltküläst. Tä om mu velle hindä käpä ala saanu. Ku velle pension om konto pääle tulnu, sõs avitas tä tuud är kõrralda. Sõit eskinä taksoga müüdä Varstut ja käü poodi man laiaman. Veli ei julgu midägi üldä. Telehvooni om tä velle käest är võtnu ja viisakamb säng om kah kutsmalda külälise perält. No ku ütel om «visiuun» olõman, sõs inämbüste omgi tõnõ sääl kõrval, kiäl suuri plaanõ ei olõ, küländ vakka. Mis sääl inämb porgata, ku om teedä, kohe minnä ja ku pall’u viinuskit võtta.
Kaivatus sai tuu «sõbra» Maareki* pääle egäle poolõ. Vallast ülti, et nimä ei saa midägi tetä. Näil om pääleki puhkusõl tuu ineminõ, kiä võinu as’aga toimõnda. Vald tunnus peris küündümäldä tollõn küsümüsen.
Politsei ommava ülnü, et tulõ avaldus tetä. A ku jäät näide pääle luutma, saat arvu, et midägi ei sünnü. Politsei jutt om sääne: mu veli om esi lasknu päti tarrõ ja mi vahmiil om esi kõgõn süüdü. Soovitiva kohtumajja minnä ja säält api pallõlda. Seledi politseilõ, et vellel olõ-i tuud mutsu ja päälenakkamist niipall’u, et hinnäst pätte iist kaitsa. Sõs tull’ vällä, et tuu ollõv mu hindä süüd, selle et ma olõ-i hüä iistkostja olnu. Et ma piät õks vellel silmä pääl hoitma.
Pruuvsõ uma velle tegemiisil sõs silmä pääl hoita niipall’u, ku tütride kasvatamisõst aigu üle jäi. Näi tuud pätti Varstu kohvipoodin. Küsse tä käest, kas tä omgi tuu Maarek, kinka ütski toimõ tulõ-i. Maarek sai väega rõõmsas ja ütel’, et om muiduki. Ma ähvärdi, et ku tä viil kõrra velle elämiste trehväs, sõs lätt täl halvastõ. Tä ütel’ vasta, et asi selge. Ma jäi uskma. Võti velle autu pääle ja sõidi timäga Villändi liina kaema ütte elämiskotust, kon om mitmit säändsit inemiisi kuun ja tuldas ummi asjuga toimõ.
Villändin vellele miildü. Valisi hindäle tarõ vällä, sääl kõik kemps seen ja uma mõskmisnukakõnõ kardina takan. Uma säng ja kapp ja lavvakõnõ. Pall’u tälle sõs vaia om. Ma kiti kah, et tarõ om lämmi, välläst puid ei piä tuuma ja siibri kinnipandmisõ peräst piä-i murõtama. Ja päävän andas neli kõrda süvvä kah viil.
Veli oll’ kimmäle tuu puult, et Varstust tulõ är tulla. Turvakodu tüütäjä küssevä velle käest, kas tä om varrõmba Mulgimaal käünü. Veli es mäletä, et olõssi. Ma tsusassi vaihõlõ, et veli om tettü Mulgimaal ja ku mi 1977 keväjä Võrumaalõ kolisimi, oll’ imäl joba suur kõtt. Veli sündü Võrul suvõ lõpul. Sümboolnõ värk!
Sõidimi tagasi Võrumaalõ. Varstun meid majja es lasta, Maarek oll’ hinnäst sääl sisse säädnü. Ma lätsi võtit otsma, niikavva lasti veli tarrõ, a mu iin jäi ussõkõnõ kinni. Es loe tuu, et veli oll’ tarõn. Es olõ veri viist paksõmb.
Helisti sõs numbri 112 pääle. Lubati politsei appi saata. Ildamba kõlist’ politsei mullõ ja tahtsõ hirmsalõ määndsitki detailikõisi täpsüstä. Ma valgusti pümmet võimumiist, nigu mõistsõ. Tä ütel’ tuupääle, et puuküürnigu nõstõtas õks vällä ja viiäs naabriküllä är kah. Ma joba mõtli, et olõgi väiku võidu saanu.
Viil ildamba kõlist’ üts vanõmb politseiherr ja ütel’, et nimä joht tuu Maareki peräst vällä sõitma ei nakka. Minku ma kohtumajja ja kurtku noilõ hätä, et ma ei päse inämb umma majja. Ma ütli, et ma võta sõs puuhalu ja nakka tuud Maarekit arstma. Tuupääle lubasiva vällä sõita ja minnu är viiä.
Puuhalgu ma es võta, selle et tütrekese tulõ jo suurõs avita ja vangimajast om tuud rassõ tetä. Ja ku olõssi ussõ maaha löönü, sõs olõs perän pidänü esi tuud remontma…
Vanast ülti, et egä külä piät ummi santõ esi kantsõldama. Kas nüüd om kuigi tõisõldõ? Nüüd ma loe päivi, ku veli saa är Villändi liina minnä. Sääl om õks kimmäs asutus ja tegemiisi juhendaja avitas päivä õdagu poolõ saia.
Hõel lugu om tuuga, et velle rahakõsõ saava otsa, selle et täl om tuu naabrikülä pätt süütä ja juuta. Nii et edimäne turvakoduarvõ tulõ vast mul hindäl kinni tampi. Ildamba võta velle arvõlt tagasi. Muiduki om perän vaia SKA mamslitõlõ arru anda, et kuis nii. Saman, tuu näile ei putu, et velle raha iist poodist viina ostõtas ja taksosõitu tetäs.
Ma looda, et seo lugu om oppusõs. Ei jää seo jandi pääle kuigi tunnõt, et olõt uman Eesti riigin ja sust hoolitas. Vai omgina tuu huulminõ, ku kõik sullõ teedä andva, midä sa olõt võlssi tennü?
Varstu poodi man hooliti külh, ülti mullõ, et ku mul kohegi minnä olõ-i, sõs või minnä näide poolõ üüses. Terve Varstu om tuu pätiga hädän ja kiäki ei mõista avita. Abis olnu, ku uma sugulasõ tuu päti kodutallu är veenü. Sõs jääs Varstun mõnigi asi varastamalda ja inemiisil om murrid veidemb. Ma proovi kohtu kaudu tuu saksa umast majast siski vällä saia. Ku tuu ei avida, sõs jääs umakohus viil alalõ.
* Päti nimi om muudõtu.

