Aasta oll’ sis 1972. Käve meditsiinikooli viimätsel kursusõl, ku imä haigõs jäi ja pidi haigõmajja minemä. A imäl olli eläjä, kedä tull’ tallita. Õnnõs oll’ talv, lehm oll’ kinni ja nüssä es olõ tedä vaia, a lisas lehmäle tahtsõ õhvakõnõ ja lamba iks süütä.
Pidi nuu kümme päivä egä õdagu pääle kuuli Tartost kodo sõitma ja hummoku kuuli tagasi. Bussi päält jäi viil viis kilomiitret, mis tull’ jalaga kõndi. Õdagu läts’ jo varra pümmes. Tii oll’ lag’a ja pelädä nigu es olnugi midägi.
A mõtsanukast tull’ kah läbi minnä ja sis tull’ iks hirm pääle. Lauli väiku helüga, et mõtseläjä kuulõssi ja tii veerest minemä läässi. Kõvva es julgu laulda, selle et üte kõrvaga kulssi, ega kiäki hellü ei tii.
Ku taivas oll’ selge ja kuu paistu, oll’ tii valgõ ja kõik nätä, sis es tulõ hirmu kah. A ku oll’ pilven ja viil tuul kah puhksõ vasta näko lumõloppa, sis oll’ kül jälle. Külm ronisi vägüsi krae vaihõlõ. Puu ja puhmu liikuva, nigu olõssi kiäki minno mõtsan pasnu. Sis oll’ külh nii, et nakka vai juuskma, a kos sa jõvvat, är väsüt. Kodo sai iks veeränd tunni varramba ku muido. Ja hää ollegi.
Lätsi lauta. Eläjä olli hinnäst kette külest valla pästnü ja lauda segi tuustnu. Andsõ sis mul näid vahtsõst uma asõmõ pääle aia ja kinni panda.
Üts õdak olle välän 25 kraati külmä. Sis oll’ kül väega illos kõndi. Lumi krogisi saapidõ all ja helgel’ kuupaistõl, nigu olõssi taivas maa pääle sadanu. Olli vast paar kilomiitret är kõndnu, ku naksiva virmalidsõ mängmä, iks sik-sakk korgõmbalt ja sik-sakk madalambalt. Puul taivast oll’ näid täüs. Kõgõ rohkõmb oll’ rohiliidsi, a kõllatsit kah ja eski mõni roosa hüpäs’ sekkä. Tuu oll’ nii illos kaia, et ma õkvalt tükk aigu saisi ja imehteli. Varba naksi külmämä ja tull’ edesi kõndi. Ma ei olõki nii suurt virmaliidsi mängu inämb nännü ku tuukõrd.
Mõni õdak, ku kuud es paistu ja pilve kõik taiva kinni panni, oll’ nii pümme, et eski tiid es näe. Õnnõs oll’ mul patareilamp kõgõ üten. Ütskõrd jäi lambi valgõhe tii veeren võson kellegi silmä. Ma jäi õkvalt saisma, esi hirmust kangõ. Äkki karas’ puhmast vällä leto (halljänes) ja naas’ mino iin tiid pite juuskma. Ullikõnõ, es lää mõtsa är kah, mugu litsõ tükk aigu. Ku lambi kõrras är lasi, sis kattõ är.
Kõgõ hullõmb ollegi tuu mõts. Ku säält jo vällä sai, sis nurmõ pääl ma inämb es pelgä. Et ikäv oll’ niisama kõndi, naksi luulõtama. Aiõ mõttõn sõnno riimi. Kodo saiõn kiroti kipõstõ üles, et meelest är ei läässi. Nii sai mitu luulõtust valmis.
Nuu kümme päivä, mis ma egä õdagu taad ütte ja samma tiid pite kõndsõ, olli siski egä kõrd esimuudu ja omma mullõ elos aos miilde jäänü. Mul om tuust aost alalõ eski luulõtus vanast pedäjäst, mis olle luuduskaitsõ ala võet.
Sa, vana petäi mäe pääl,
nii suur ja võimas sa.
Su kroon om kavvõst nätä säält,
ku tulõ kodo ma.
Ku olõ väsünü ma tiist,
sis puhata või siin.
Ja rännumehe kombõl sis
ma istu maaha siin.
Küll kohisõt sa tuulõ käen,
ku mitmõ valla laas.
Ma sinon iks viil kaitsõt näe,
ku tulõ kodo taas.

Reimanni Hildegardi tsehkendüs
