Ma kuuli raadiost, et minevaasta trükiti paprõ pääle veidemb aolehti ja aokirju ku varõmb. Õnnõs om raamatidõ trüküarv umbõs samas jäänü. A ku üteldä, et oll’ raamaduaasta, olõs võinu imäkiilsit raamatit inämbki vällä anda.
Muidoki om välläandmisõst tähtsämb tuu, pall’o raamatit ostõtas ja loetas. Lukõ saat vanno raamatit kah. Vanno raamatidõ hulk om kõgõ suurõmb raamadukogoh. Täämbä tetäs rahvaraamadukogodõh kõkkõ muud kah: saa näütüisi kaia, mälomängu mängi, hinnäst koolita, käsitüüd tetä. Viimäne suurõmb tüü oll’ ütine raamaduaasta vaiba välläumblõminõ. Sügüse käve vaip Võromaal ja kiä vähägi tahtsõ, sai uma jäle nõglaga vaipa sisse kirädä. Raamaduaasta saa läbi, a käümi iks raamadukokko ja loemi ummi kiränige raamatit.
