Jälki om käen luudusõ häitsemise aig, kon egä päiv tulõ mano midägi vahtsõt, miä süvvä sünnüs. Keväjä om hää tetä üts kõrralik kihäpuhastus ja tuu man avitasõ üten õkva neo edimädse kõgõ suurõmba võimuga ravihaina nigu karulauk, võiulill ja nõgõs. Karulauk kah’os egäüte hoovi pääl ei kasu, a võiulill tuuiist külh.

Perän pikkä talvõ rõõmustas maapääline pääväkerä – võiulill – süänd ja ihho. Tunnõ mitte ütsindä tiidmisest, ku hulga tarviliidsi umahuisi seol ravihainal om, kuis mul om tõtõstõ suur himo tä rohiliidsi lehti perrä. Tii egä päiv näist salatit vai näksä niisama. A võiulillihäiermit saa ka kinäste smuuti sisse panda vai paniiri ja nuu kõlladsõ pätsikese omma imehää maiguga.

Võiulillin, midä pall’odõn keelin lõvihambas kutsutas, om tõtõstõ lõvi jõud. Tä tugõ ja puhastas massa tüüd ja om hää siitmisele, avitas veretsukõrd allapoolõ saia, tege reumahäti veidembäs, avitas sappi ja kusõmist kõrda saia ja om väsümise vasta, selle et timä seen om esisugumaidsi mineraalõ ja vitamiine. Taa võimsa ravihain mõos ka vähä vasta.

Mu aian ja kasvumajan omma eräle nuka nõgõssilõ, selle et nõgõssõsupp om kah üts mu keväjäne meelüssüük. Tarvilinõ ravihain om tä väsümise ja lihassõ- ja jakuhalu vasta. Nõgõssõ seen om hulga C-vitamiini ja tä tege immuunsüstemi tugõvambas, om hää siitmisele, lasõ-i hulga gaasõ kõttu korjuda, tege olõmist kerembäs ja avitas kaalu maaha võtta. Nõgõsõst saa tetä häid kotlette, pestot, tedä saa munarua sisse panda.

Kas tiidset, et mulla seen omma antidepressandi? Muld käkk hindä seen mikroorganismi, mink nimi om Mycobacterium vaccae. Seo om pisiläne, miä avitas tetä serotoniini, ainõt, miä and meile õnnõ ja hääolõmist.

Ma kasvi üles majan, mink man oll’ hirmsa-suur aid. Mu vanaesä esä oll’ olnu mõisa aidnik ja arvada mu vanaesä saigi timä käest armastusõ istuta ja tarvita umma luumisväke aian nigu mõnõ kunstiprojekti man. Mi lillipindre olli süäme ja hobõsõravva kujoga. Aian oll’ päält 20 uibu ja mar’apuhma, et valitsõnu jovvukus ja jakkunu kõigilõ mi suurõn perren. Uma edimädse lillipindre tei ma viieaastadsõn ja ütskõik, kon ma elänü olõ, om mul olnu väiku maalapikõnõ kah. 

Kutsu üles kõiki aiapidämise lummi avastama ja taad põnõvat kasvoilma pruuvma.

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.