Minevä nädäli sõidi ütspäiv kodo ja näi, et suur tuul om ümbre touganu mi külä postkastihoitja var’oalodsõ. Puuposti olli maakorgudsõlt läbi määnü. Pruuvsõ tuud kaadõrvärki pistü aia, a maru rassõ oll’. Sis halgaht’ miilde: nädälivaihtusõl om «Teeme ära!» talgupäiv, vast saami ütenkuun taa as’a kõrda aia.
Ja saimiki. No sais postkastihoitja vahtsidõ tsingitüisi kunstjalgu otsan ja vast tuul tedä inämb ümbre ei puhu. A kõgõ suurõmb avastus oll’, et ütenkuun tüüd teten es olõki tuu rassõ kolak nii rassõ ja aigu es lää kah inämb ku tunnikõnõ.
Muidogi näkk’ tuu tüütegemine inämbüse aost vällä umbõs sääne, nigu mi näemi tsolgiviikaivõ man. Üts tege tüüd, mõnõ sammu takan sais viil egäsugumaidsi ammõdimiihi. Umbõs nigu objektijuht, projektijuht, avaligõ suhtidõ juht, personalijuht ja kõikvõimaligu tõõsõ juhi. A kõik tuu es võta är ütenkuun tegemise rõõmu ja nuu, kel juhiammõtist villänd sai, saiva minnä tiiviiri prügükottõga läbi käümä. Kinä päiv oll’.
