Langõtõt jõuluotsus

Riigikogo targõmba pandsõva pää kokko ja mõtliva, et piässi vahepääl mitteuskmisõ asõmõl hoobis uskma. Et kõik aig kõnõldas, kuis kiäki kedägi ei usu, hää meelega tsuskasi kasvai naabrimehele ribiluiõ vahelõ väidse. A seokõrd võisi tetä tõistmuudu. Om jo illos jõuluaig tulõman. 

Mõtõldu-tettü. A kedä usumi? Kutsumi kõgõ tähtsämbä ministri, pääga pääministri kotusõ pääle. Pääministri tull’gi. Pää hirmsalõ pulkõ täüs. A mille? Selle, et ei tiiä jo, mida kõikõ võidas küsümä naada. Om jo vanast aost teedä ütelüs: üts ull’ mõist rohkõmp küssü, ku sada tarka vasta kosta. A ku viil 101 küsümä nakkasõ…

Ja nii oll’gi. Tollõ asõmõl, et naada õiõndama, usksõvagi kõik lihtsäle pääministrit, ilestivä pääd kah. Ku joba tähtsä pää om kätte saad, sis massa-i tedä siski niisama tühju kässiga är laskõ. «Kirvõst! Toogõ mullõ kipõlt kirvõst!» röögät’ Riigikogo juht, tuu edimäne miis. Kirvõs pääministrile kätte. «Kirvõs olõ-i mängoasi, ragogõ tuu päähä!» ütel’ kiäki. Tõõnõ targut’: «Kirvõs om tüümehele abimiis.» Ja sis pallõldigi pääministril rahvasaadikilõ üts illos jõulukuus tuvva. Pääministril nakas’ hääst meelest maru kipõ, pandsõ õkva padavai mõtsa poolõ. Suurõst ilost, et nii häste läts’, panõ-s miis tähelegi, et langõt’ laanõh kuusõ asõmõl hoobis tähtsä otsussõ. Ja mis viil hullõmp, võtsõ tuu viil üteh kah.

Ku sis hääl meelel otsussõga Riigikokko tagasi jõudsõ, lätsivä saadikidõ silmä suurõs nigu tõllaratta. «Kulla miis, mis sa olõt tennü? Mille külge mi uma ilosa ehte panõmi? Sa olt jo otsussõ toonu, a mi tahtsõmi kuust! Mille mano nüüd jõuluvana istma tulõ panda? Koh mi ilosahe laulda saami?»

Kratsõva kõik tükk aigu ummi tarku päid. No midä sa tiit otsussõga, mis om vasta võet ja om viil hää kah? A vajja oll’ jo hoobis jõulupuud, mitte otsust. Mõtliva nii kavva, et jõuluvana jõudsõ joba peräle. Tuu kai perrä ja ütel’: «Olõ-i hätä, mullõ miildüs tähtsä otsus pall’o rohkõmp ku kirriv jõulupuu.» Käändsevä sis saadigu kah ütstõõsõ poolõ, leiva käega vasta otsaesist. Tõtõstõ, pääministri tähtsä otsus om jo pall’o parõmp ku paari nädäli peräst är kuionu kuus. Tuu viskat är vai ku puul vidä, sis topitas pliidi ala ja saa veidükese lämmind. A hüvvä otsust saat iks vahtsõst ja vahtsõst nukatakast vällä tuvva ja näüdädä, kuis iks nii häste läts’, kuis mi iks nii targa ollimi. 

UMA Leht