Laube Valev: kodu om lihtsäle olõman

Varstu poiss LAUBE VALEV läts’ 15aastadsõlt Tartulõ kuuli ja paar aastat ildampa Eestist är. Tä opsõ Itaalian ja Ameerikan ja elli aastit New Yorgin. Seo aasta tull’ tä tagasi kodomaalõ.

* * *

Mis sa tiit, Valev?

Juhi Florida turundusagõntuurin Dragon Horse Agency kunstmudsu tsihti, miä tähendäs, et oppa inemiisi ja massinit ütenkuun tüüd tegemä. Uma New Yorgin luudu stuudioga tii brände ja internetilehti ja avita Eesti ja Põh’amaiõ ettevõttil Ameeriga turulõ minnä. Anna viil vällä inglüskiilset välläannõt The Northern Voices, miä kirutas Põh’a-Ameeriga eestläisist, lätläisist, suumlaisist ja tõisist põh’ala rahvist.

Seo kõgõ kõrvalt tii asju, midä kiäki ei telli, näütüses viiulilugusiid, arvudimängu savvusannast ja muud. Opi vahtsõst rahulikult elämä. Taa perämäne om kõgõ rassõmb tüü, a üteliisi tuu kah, mink peräst ma kodu tulli.

Määne paistus elo Võromaal päält pikkä ärolõmist?

Tulli tagasi, selle et olli väsünü. New Yorgin elli aastit säändse huuga, kon puhkus paistu ku laiskus, ja ütel aol ütel’ kihä üles. Mul om ülearvu suur herevüs. Oll’ aig, ku ma es suta üle uulidsa minnä ega söögipuuti sisse astu. Olõ tuust avalikult kõnõlnu ja ei näe põhjust taast kõnõlõmada jättä. Aastidõ joosul olõ opnu seoga elämä ja umma rahhu löüdmä.

Võrumaa tii-i kedägi üleüü terves, nii lihtsä tuu ei olõ. A tan ei ooda kiäki, et ma kõik aig midägi tennü ja kiäki olnu. Pümmel põimukuu õdagul lätsi aida, hiitse muru pääle pikäle ja loi kokku neli sadavat tähte. Ma ei mäletä, kuna ma viimäte niisama maan pikuti ja midägi es tii, ilma et olõs hinnäst süüdü tundnu.

Miä om tan muutunu, miä samas jäänü?

Kõgõ inämb olõ esi muutunu. Lätsi tast är poiskõsõn, kiä tahtsõ midägi maailmalõ tõõsta. Tagasi tulli ku miis, kiä taht üüse rahulikult maada. Külä paistus vagatsõmb, ku mul meelen oll’, a vast tei ma esi vanastõ kõvõmbat larmi.

Suvõl kai aian mehiläst, kiä tsiirut’ ümbre, ja mõtli, et tä om är essünü. Perän loi, et nii opva mehidse uma taru ümbrüst tundma: tegevä tsõõrõ, et kodutii miilde jäänü. Seo and’ mullõ suurõmbat trüüsti, ku selletä mõista. Ka mu tii om käünü tsõõri pite, läbi mitmõ riigi ja ammõdi, vahepääl olõ tuud häbendänü. Vai äkki es olõ tuu essümine, a hoobis hindäle kaardi tsehkendämine?

Tuu om kah samas jäänü, et kiäki tii ei su tulõmiisist ega minemiisist suurt nummõrd. Vanastõ olli tsipa pahanu, no om seo kõgõ suurõmb kergendüs.

Säädset ildaaigu kokko väiku 3D-mängu, kon saa savvusanna küttä ja võro-, eesti- ja soomõkeelitsit sõnno oppi. Kuis sääne mõtõ tull’?

Olõ aastit pruuvnu vällämaal selletä, miä om savvusann, ja egä kõrd hättä jäänü. Ütlet: korstnalda sann, ja sullõ kaias otsa, nigu olõs sa midägi võlssi tõlknu. Mõtli, et las inemine esi kütt sanna ja näge.

Mäng om kümmekund minutit pikk: tuut puu, kütät ahju, lasõt savvu vällä ja oodat. Egä sammu man saat mõnõ sõna võru, eesti ja soomõ keelen. Mängun om 39 luku ja päält poolõtõõsõ tuhandõ vana foto Eesti muusõummõ kogudõst. Kaardi pääl om 167 Vana-Võromaa ja Setomaa küllä ja liina. 

Kõgõ inämb opsõ mängu teten esi. A kavva är olnu inemine ei panõ esi viku tähele ja mul om hää miil, et paikligu inemise omma avitanu teedüst jaka ja omma umma arvamist ütelnü. Mäng om massulda ja tollõ löüd aadrõsi savvusann.valevlaube.com päält. Ku mõnõl lugõjal om vannu pilte uma külä sannast vai kiäki löüd mängun viku, sis või mullõ kiruta valev@valevlaube.com. Hää meelega panõ midägi manu ja tii paranduisi.

Mille piät tähtsäs savvusanna tutvas tetä?

Kiruti ildaaigu väläeestläisist ja panni tähele ütte mustrit. Edimäne põlvkund vällämaal mõist viil inämbüisi kõkkõ, tõnõ puult, kolmandal om alalõ vanaimä retseptivihk, a inämb pall’u tetä ei mõista. Mõistmisõ kaosõ inne ku mälehtüse. Sama või juhtuda savvusannaga kodumaal, ku seo jääs õnnõ raamatudõ ja nimistüle.

Mullõ hindäle om savvusann tähtsä viil tuuperäst, et sääl saa-i midägi kipõstõ tetä. Kütät puul päivä, oodat, ja kiäki ei küsü, midä sa seo aoga är teit. Inemiisile, kiä omma harinu kõik aig kohegi jõudma, om seo kõgõ parõmb oppaja. Maailman omma parhilla sanna moodun, lämmind saa osta egält puult, a uutmist ei saa. Seod meil mõistõtas ja säänest asja mass tõisilõ kah näüdädä.

Midä and sullõ viioli mängmine ja pillilukõ vällämärkmine?

Viiuli man piä ei midägi selletämä. Olõ pillipallu kirja pandnu viistõistku aastat, egän liinan ja riigin, kon elänü olõ. Neo omma nigu mu päivik. Ku viisi õkva üles ei märgi, kaos tä är ku unõnägu. 

Kõgõ isikligumba luu kiruti aol, ku mul oll’ väega rassõ. Tahtsõ, et minnu rahulõ jätetü, samal aol tundsõ tassakõistõ, et mul om api vaia. Sõnnuga es mõistnu ma toda sis kinkalõgi üteldä, viiuliga sai. Tervessaamisõ aol sündü terve plaat ja panni toolõ nimes «Equinox», püürüspäiv, selle et sis om valgust ja pümehüst ütepall’u. Päält tollõ om mul ilmunu kats muusigaalbumit ja üts sõnalinõ EP, midä saa kõigist platvormõst kullõlda.

Täämbä ma kullõ noid lugusiid ja mul olõ-i inämb vallus. Om lihtsäle hää miil, et neo kirja saiva. Parhilla säe sammu viise elektroonilistõ muusikadõ ja tulõ vällä, et ka kurvast luust saa tandsuluu tetä.

Ku mõtlõt täämbädse Ameeriga pääle, sis mis mõttõ päähä tulõva?

Kõgõpäält mõtlõ inemiisi, mitte uudissidõ pääle. Elli sääl 12 aastat, inne toda viil kats aastat Itaalian. Mu sõbra omma iks sääl. Vällämaal olõk andsõ piaaigu kõik, miä mul ammõdi jaos vaia om: haridusõ, julgusõ ja uskmisõ, et Varstu poiss või kah midägi suurt ette võtta. Seo iist jää Ameerigamaalõ kõgõ tenuligus.

A tä võtsõ kah hulga. Sääl küstäs «Kuis lätt?» ja ainumanõ õigõ vastus om «Umbõ häste!». Vastassi niimuudu aastit, sis kah, ku tuu inämb ammu tõtõ es olõ. Siist kaiõn näe, et pall’u omma sääl sammamuudu väsünü, õnnõ taha ei tuud vällä üteldä.

Uudissist paistus Ameeriga kõvõmba helüga ja vihatsõmb, ku tä harilikun elun om. Ma tiiä tedä ku tasalikku maad kah, kon naabri hoit ust vallalõ ja võõras ütles uulidsa pääl, et sul om illus mäntli. Seo om mu tõnõ kodu ja ma hoia tälle kõgõ pässä.

Kas maailm om su meelest suur vai väiku? Kas tüüd saa üle ilma tetä sis kah, ku esi Eestin olõt?

Floridalõ jõvva läbi ekraani üte sekundiga, a Võrulõ ilma imäldä ei jõvva, selle et mul olõ-i juhilupa. Nii et kumb om kavvõmbal?

Tüüd saa üle ilma tetä külh. Florida-aig om meist säidse tunni takanpuul ja kliendil om ütskõik, kon ma istu. Parhilla tii seod hoobis tõistpite: avita tast Eesti ettevõttil Ameerikadõ jõuda, selle et tiiä, midä ostja sääl kuulda taht. Tuujaos pidi esi katstõist aastat är olõma.

A seo, et tüüd saa egäl puul ja egäl kelläaol tetä, ei tähendä viil, et pidänü tegemä. Parhilla om mu maailm parasjagu väiku: üts laud, üts akõn, üts mõts. Ja sõbra ookeani takan, kedä ma igätse. A mõlõmba omma kõrraga olõman ja ma ei piä inämb näide vaihõl valima.

Määndsit valimiisi soovitat tetä täämbäidsil Võromaa nuuril?

Ku heng kuts, minke är ja ärke tundkõ tuu peräst süüd. Nuurusaig om kõgõ ilusamb ja om jõudu, et tagasi kah tulla. Tundkõ rõõmu umast huvist ja olkõ uhkõ uma unistusõ pääle. Päält tuu, võtkõ midägi kotust üten: kiil, pill, mõistminõ sanna küttä vai lihtsäle nätä inemise sisse, ku kinkalgi om api vaia. Maailman om tuu ti kõgõ suurõmb parõmbus, esiki ku kotun paistus taa kõgõ harilikumb asi.

Ja ku olõti ütel pääväl är väsünü, sis ütelge tuu vällä. Ma uutsõ pall’u kavva ja luutsõ, et kiäki tõõnõ pand tähele. Lõpus sai esi arvu, et tulõ api küssü, ja ku küsse, sis toda anti kah. Abi küsümine ei olõ nõrkus ja kodu tulõminõ olõ-i kaotus. Kodu ei küsü, midä sa är teit, tä om lihtsäle olõman.

Laube Valev

UMA Leht