Uma Laulu kontsõrdil oll’ egäleütele midägi

Tan oll’ kõigilõ midägi. Sääne arvaminõ oll’ kullõjidõ siän peräst Uma Laulu kontsõrti. Ma olli nii osalinõ ku kullõja ja olõ tuuga väega peri. Tõtõstõ, muusikalinõ spektri oll’ nii lagja, et säält pidi egäleütele midägi henge pudõnõma. Mul hindälgi oll’ hõisk hõisu järgi. Märgi tan mõnõ sõnaga är ria laulõ, mis mu mõttõilma vahtsõt kvaliteeti mano anni. 

Ku ma nüüt laulõ ettekandmisõ järekõrran tulõma nakka, sis edimäne, mis kitväle pääd noogutama pandsõ, oll’ «Mõistmalda» (viis: Eliste Kaupo, sõna: Saarõ Evar). Uman meelen mõtli, et tuu laulu päälkiri võinu «(Õigõ) Mehe süä» kah olla. Lugu kõnõl’ tuust, kuis miihil om naisi tujodõst ja tundist pia võimalda arvo saia. Mitte tuuperäst, et nä ei taha arvo saia, a nä lihtsähe ei saa. Tuu mõistmalda as’alugu olõ-i mehe meelele kah kerge kanda ja sis võtt (õigõ) miis kätte, lätt värkstarrõ ja tege tuust mõistmalda as’aluust midägi ilosat. No ja mis saa naasõlõ viil suurõmbat rõõmu tetä ku tüükäs miis.

Lämmält mõjju Rahmani Jani külmävõitu päälkiräga laul «Talv». Egä inemine piäsi uman elon jõudma süvä hindä sisse kaemisõni ja nimmat laul om tuu tii pääl kimmäs seldsiline. Viil pand lugu rahhu ja tasakaalu tundma, avitas hindäga är leppü ja luutusõga tulõvikku kaia. Ja viil om tuul luul sääne mõjo, et midä rohkõmp kullõt, toda parõmbas lätt. Lepümi sis talvõga ja jäämi keväjät uutma. Jan sai mõistaandmisõst kimmähe arvu.

Ja sis oll’ lava pääl «Kalmuaiapüha» (viis: Kalkuna Mari, sõna: Laanõ Triinu). Ku lugu lõppi, oll’ pilt selge – seo om võidulugu! Tuust andsõ tunnistust kullõjidõ marulinõ kässiplaksutaminõ. Laanõ Triinu sõna köütsevä kokko aolidsõ ja igävädse, elävä ja kadonukõsõ, lännü, olõva ja tulõva ao. Laulu oll’ sisse kirotõt võrokõsõ meelemuud ja elotundminõ. Egä kandi päält pääpreemiät väärt laul. Kirotõt võrokõsõ süämest võrokõsõ süämehe.

Mõistaki-i seletä, mille, a kats Kalla Urmasõ laulu – «Mino» ja «Mahajätmine» – vaotiva ka kohegi hengepõhja lämmä jäle. Sammamuudu või üldä Hellamaa Kerli ja Hirve Sirli lukõ «Viil om aigu» ja «Kos sa olõt?» kotsilõ. Esieränis läts’ mullõ kõrda tuu viimäne. Hirve Sirlil om tuu and, et tä mõist har’aliidsiga köüdedü murrõ ja teemä uman keelen edesi anda ja tuuläbi nuuri seo keele vasta huvvi tundma panda. Tulõtami miilde, et timä eelmist hitti «No kos tuu iPhone jäi?» laulva kõik Võromaa latsõ latsiaiast põhikooli lõpuni. Ma olõ eski pensionäre tuud luku laulman kuulnu.

Ma olõ parandamalda taivahevahtja ja tuuperäst ei jätä minno kunagi putmada luu, mis kõnõlõsõ ilma ilost ni kõgõst hääst ja helgest. Sääne oll’ Ilvese Aapo lugu «Ku illos om». Autor esi ütel’ nal’aga poolõs, et seo laul võinu saia pateetika eräpreemiä. Mul juusksõ laulu aigu silmi iist läbi terve mu hindä ülesklõpsituisi taivapilte gallõrii. Tõtõst, hää ku taivas mi kotsil jääski säändses nigu sääl pilte pääl vai Aapo laulun. Ilves om ülepää mu jaos üts ummamuudu luuja. Ilman ei tiiä, mis säält tulla või.

Lõpmada illos oll’ laul «Esätalo» (viis: Hanna-Reet Ruul, sõna: Helve Ruul). Arvada olõ ma kah joba säändsen iän, et või laskõ latsõpõlvõ mälehtüisil hinnäst üten viiä. Lugu elost, jälki midägi suurt ja sügävät, midägi, millele võiolla egä päiv ei mõtlõ, a midä om inemises olõmisõ miildetulõtamisõs aig-aolt hädäste vaia tetä.

Nii mõnigi võtsõ päält kontsõrti mul käüsest kinni ja kitse laulu «Sündümine». Ma ku autor kitä nuuri, kiä laulu lauli. Rahmani Elo, Õunapuu Lee ja Peterselli Raul teivä laulu ilosambas, ku ma uman hengeüsän ja vaimokõrvun mõistsõ kujota. Kalli noorõ, ti esitüs oll’ iloimeline!

Kirodi luu alostusõs, et seol kontsõrdil oll’ kõigilõ midägi. Nii oll’. Oll’ ilosid, sügävid ja tundõliidsi laulõ, a oll’ umbõ marudit laulõ kah, mis pandsõva sammamuudu kullõjit silmi pühkmä, mitte pühälikust meeleliigutusõst, vaid elotervest naarust. Näütüses Rahmani Jani luudu ni timä ja Valpri Valdo ette kantu «Latsõpõlvõ Võro liin». Uskõ minno, ütski tõnõ kuunsais ei suta tuud luku nii laulda. Päämine säsü ei tulõ lihtsähe vällä. 

Peoga visas’ viguriliidsi lugusid iinkavva Kasekampi Vaike, kink ainus instrument oll’ timä hindä helü. Neli laulu mahtu paari minodi sisse, a nuu minodi jääse kullõjilõ, ma usu, kavvas miilde. Nii ku terve seo illos õtak Rõugõ rahvamajan. Aitüma kõrraldajilõ! Kõgõ iist oll’ häste huult kantu.

Uma Laul 2026: laulõ autori, hindamiskogo ja kõrraldaja ütidse pildi pääl. Männe Tiina pilt

UMA Leht