Seo lugu tulõtas miilde 1970. aastit, ku ma koolipinki nühkse.

Inämbüisi kiret’ vahetunni aigu kalitori sainaviir latsist, muidogi suuga õks saina poolõ. Nä olli saanu mõnõ viguriga ütele poolõ, vai sõs mõnõ tõõsõ patuga üles astnu.

Mu sõsaraga käve üteh klassih Helju, kiä oll’ uma dressipüksi kodo unõhtanu ja tuuperäst es saa tä võimlõmisõ tunni minnä. Jälki panti vahetunni aigu nukka saisma.

Tuukõrra oll’ meil säksa keele oppaja Grumenš, kiä oll’ hoobis lätläne. Timä kõnõli väega halvastõ eesti kiilt. Miis lonksõ Helju mano, kiä nukah saisõ, ja küsse: «No Helju, milles assi seisab?» Helju kipõstõ vasta: «Asi seisab pükstes.» Oppaja läts’ näost vereväs nigu vähk ja es lausu inäp sõnnagi.

Ütsvuur oll’ jäl sääne, et mi uma pinginaabriga ai füüsigatunni aigu magusahe juttu. Mi kävemi tuudaigu keskkooli lõpuklassih ja eelmine õdak õkva pidol. Vaia oll’ muidoki läbielämiisi kõnõlda.

Oppaja virot’ meid mõlõmbit klassist vällä. Mu pinginaabri Aime kitse puulkõvastõ: «Kae ku hää, saa järgmädses vinne tunnis oppi.»

A hääd olõ-s midägi, vahetunni aigu panti meid mõlõmbit õkva kandsalei ussõ taadõ aho mano nukka saisma. Veidükese õks oll’ häbü kah katsatõistkümne-aastadsõn suuga saina poolõ saista. Aime tsurmas’ minno: «Käänämi näo kalitori poolõ. Kes tiid, midä mi siin oodami, vai peesütämi hinnäst hoobis aho man.»

A oh hätä, pikäpääle silmssimi, et kalitori tõsõh otsah õkva meile vasta vahis mi oppaja. Arvada võidsõ, et timäle paksõ kah lõpu, kuis tütrigu nukah saisva, vai silmäs’ tä, kas mi õks ausahe saisami. Käänimi sõs ruttu ümbre, näoga jäl saina poolõ tagasi.

Siinkotsil olkõ üteld, et oppaja, kes meid nukka säädse, oll’ mi klassijuhataja kah. Tä oll’ muido kõigildõ hää miis. A paistu, et mi nukkapandminõ oll’ timä meelest kah naarunummõr. Selle et ku kuulmeistre mi mano jalut’ ja meid nukast pästse, läts’ täl nägo lakja naaru täüs.

Reimanni Hildegardi tsehkendüs