Mu vana sann oll’ joba nii läbi, et hädäga pidi nakkama remonti tegemä. Vüürüse uss oll’ nii viltu vaonu, et es lää enämb krampi. Saina veeren kasviva seene, sannaahi ai suitsu sisse rohkõmb, ku lämmäs läts’. Vuudrilavva haissiva nigu kiäki olõs as’al käünü.
Valmis tä sai, õnnõ ussõnupi olliva puudu. Poodin omma kalli hõpõdsõ, kulladsõ ja tammõpuust ilusa nupu. Mu rahakott om kül kallist ja ilusast kitsõnahast, a kurivaim oll’ vahepääl tühäs saanu. Tõi sõs mõtsast üsätävve kõvõrit ossõ, kuursõ är, lõiksi parras ja mis muud ku ussi ette.
* * *
Kae, sanna saa kül remonti, ku tahtmist om, a inemist remonti om väega rassõ.
Elmo
