Olle aig pääle sõta. Vinnemaalt tulliva kar’akaupa sandi, kes kävevä talost tallo süvvä otsmah. Näid käve ütekaupa ja mitmõkõistõ ja päävä joosul peris hulga.
Imä lõigas’ leeväpätsist iks mõnõlõ leeväkääro, kõigilõ es saa anda. Pääle sõta olle rassõ aig ja uma pere tahtsõ kah süvvä.
Mälehtä ütte soomõ kiilt kõnõlõjat naist, kes pallõl’ lupa nurmõst vana kardohkapõllu päält määnüisi kardohkit kor’ada.
Mälehtä, õt ma sai viieaastadsõs. Imä kiit’ mullõ sünnüpääväs muna. Tuu olle pääle sõta esiki suur asi.
Sanna takah olle lump. Ma mängse lumbi veereh, ku tulle jälki üts sant. Tä kõnõli kiilt, millest ma sai arvo. Vist määnegi soomõ-eesti segu. Mul olle uma sünnüpäävä üle hää miil ja ma ütli sandilõ, õt mul om täämbä sünnüpäiv. Sant kasut’ toda är ja läts’ imä mano midägi parõmbat saama. Tä ütel’ imäle almust pallõldõn, õt latsõl om jo sünnüpäiv. A imä lõigas’ tälle kah õnnõ leeväkääro, nigu tõisilõgi.
Imä narsõ minno peräh, õt ma kutsu santõ umalõ sünnüpääväle. Tuupääle kattõ mino häämiil sünnüpääväst är.
