9. Armuminõ ja maailmaparandaminõ
Sõprust ja armastust om pia võimalda lahuta. Sõprus või üle minnä armastusõs ja vastapite. Armastus, mis müüdä lätt, või jäiä sõprusõs. Esiasi om armuminõ. Sis omma libligu kõtun ja roosa prilli iin. Esieränis naisil. Nä mõtlõsõ umalõ armsambalõ eski siiva sälgä.
Ja ku tuul kõgõ kallimbal omgi viinaviga vai suidsutamisõ hädä külen, sis naistõrahvas mõtlõs, et tä om kõikvõimas ja tohtõrdas mehe noist hätist terves.
Näüde elost. Näio ja nuurmiis saiva tutvas ja lätsi üten pidolõ. Näio oll’ väega kõrralinõ, es nuhutagi alkoholi ja es kannahta suidsuhaisu. Tä luutsõ, et nuurmiis om säänesamanõ. A pidol sai nuurmiis kokko sõpruga, kes paksõva tälle suitsu ja viina. Es olõ nuurmehe suu sainalahe. A tuu neiolõ es miildü. Tä tahtsõ olla maailmaparandaja, et maailm ja timä nuurmiis hukka ei lääsi. Võtsõ lavva päält pooligu pudõli viina ja vali miihi näten kõik põrmandu pääle.
Pääle tuu tekkü seltskunnan sääne vaikus, et kärbläse pirrin oll’ kah kuulda. Ja ollegi pido läbi, egäüts läts’ umma tiid. Nuurmiis saatsõ iks viisakusõst neiokõsõ kodo, a rohkõmb nä inämb es trehvä.
10. Sõprus
Sõprus om tunnõ, mis inämbjaolt jääs terves elos püsümä. Esieränis sis, ku tuu om tegünü latsõpõlvõn. Vahel või sõprus tekküdä täüskasunuiän kah, tüüseldsiliidsiga vai aoviidüsse kaudu.
Õigõ sõbõr om sinoga nii häil ku ka halvul päivil. Tulõ sullõ appi, saa sust arvo sis kah, ku kõik maailm om sullõ sälä käändnü. Õigõ sõbõr ei olõ õnnõ takkakitjä, a näütäs sullõ su via kah kätte. Inemine mõtlõs iks, et timä otsusõ omma õigõ. A tuu ei olõ egä kõrd nii. Vahel lätt aastit, inne ku ummist vikost arvo saat, ja sis tennät takastperrä umma sõpra.
Vahel või nuuri sõprus üle minnä armus.
Näüde elost. Külä latsõ mängsevä kõgõ kuun. Üten käüti järve veeren kalal. A tuu oll’ sääne järv, et tükk maad sai kõndi, inne ku sügäväs läts’. Poiskõsõ sõidiva parviga järve pääle, tütärlatsõ püüdsevä purdõ päält. Tütärlatsil kala es võta, näil sai uutmisõst viländ, lätsivä tsuklõma. Kõndsõva viin, kooni põhi jalgu alt är kattõ.
Üts tütärlats es mõista ujjo. Tä naas’ appi rüükmä. Tütärlatsõ vele sõbõr tõmmas’ tä viist vällä. Peräst naarsõ, et kül täl omma ilosa roosa püksi jalan. Tütärlatsõlõ muido tuu poiss miildü, a säändse ütelüse pääle oll’ nii häbü, et sõprusõst es tekü edesi kül määnestki armu.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
