Mõnistõn Hütü külän konagitse Mäekonnu talu asõmal om jo katskümmend aastat ollu mälestüspaik kõigile, kelle kodu sõatulõn häösi vai kiä kiudutamisega säält vällä aeti. Mälestuspaiga man tähistedäs egä aasta augustikuul rüälillipäivä, tinavaasta 15. augustil peetü päiv oll’ ümärigu tähtpäävä puhul pidulidsõmb ja pikemb.

Eesti Kodu mälestüskompleksi luumise mõtõ tull’ umal aol Murtud Rukkilille ühingu rahval, mille juhatusõn om algusõst pääle ollu taastsamast Mäekonnust peri Uibo Enno, kiä latsõn uma perhega siist viidi ja kelle kodu mõnõ aastaga nii häötedi, et kohegi tagasi tulla es olõ.

Augustikuul om rahvas lähembäst ja kauõmbast alasi Mäekonnu asõmale tullu, et Rüälillipäivä tähisten miilde tulõta, mea konagi inemiisiga tetti, ja pallõlda, et nii enämb es juhtunu. 

Tinavaasta kõrrald’ Murtud Rukkilille ühing ütenkuun Rõugõ vallavalitsusõga suurõmba tähtpäävä puhul pikembä ja viil kimmämbä sisuga olõmise, kohe mahtu päält mälestüstseremoonia ja ütitse söögilavva takan olõki ka konvõrents. Et päiv laabsalt lähäs, tugõsi umalt puult virku kässi ja nutika asju säädmisega Mõnistõ kooli, rahvamaja ja Mehkamaa kultuuriseltsi rahvas.

Mäekonnu platsi pääl kõnõldi õks ja jälle tuust, mea mi rahvaga om tett ja ku pall’u inemiisi jäije võõradõ mulda, aga ka tuust, kuis nuu, kiä aastõidõ peräst kodumaalõ pässi, vahtsõst jala ala saije ja oigamise pääle umma jõudu es kuluta. Ja muiduki oll’ augustikuu keskmitsel puulpääväl, ku pääväpaistõlõ ega veitü ao peräst pilve ja vehmahuug asõmõlõ tull’, kokkutulnuil mõttõn, et ega sääne asi meid õmõta jälle ei ähvärdä, et rahulik elu niisama äkki otsa saa ku tõnõkõrd illus ilm. 

Sõnavõtjaid oll’ mitmaid, aga oll’ armõdu häste, et kohal oll’ ja kõnõli ka Uibo Enno esi. Põra om tä kodu Kuusalun ja timäga kuun tull’ Mäekondu ka säält kandi rahvast. Ja vääga illus, et lillikimbu tõi ja kõnnõ pedi Lindebergi Tõnu, kiä oll’ Mõnistõ vallavanõmb tuul aol, ku mälestüsplats siihn valmis sai.

Koolimajan oodõti kõiki lämmä ja kodudsõ söögiga. Ja ku kaitsõminnistri Hanno Pevkur oll’ rahvamajan konverentsi sisse juhatanu, algusi ettekandõ, mille päämine mõtõ õks tuu, mea kõigil söämenukan kraats: kuis hennest kaitsa, ku medägi juhtus, kuis esi hakkama saija, kuis tõisi avita. Miilde tulõtõdi ka mõtsavelli aigu ja vajadust kõkõ esi meelen petä ja naid juttõ noorõlõ rahvalõ kõnõlda.

Konverentsi rahvas sai istu tõist muudu ku tavaliselt sääntseide ettevõtmiisi aigu: valgõidõ linnuga laudu takan. Ja hää ja paremb kraam kohvi kõrvalõ oll’ kõik Mehkamaalt peri, virku perenaisi küdset ja Mõtsavelle talust tuud.

Küüsümise pääle, melle nii uhkõdõ ja lahkõdõ kõrraldõdi, kõnõli Roobi Katrin kultuuriseltsist, et alasi om ollu kombõs küläliisile enne koduminekit süvvä pakku. Aga et konverentsiga läts’ päiv küländ pikäs ja mõni pedi plaani peräst ettekandõid minemä rutada, sis tetti nii.

Ka säänest suhtumist tulõ ennegi kittä. Võrukõisi kommõ küläliisi hoolõga ja kimmäde süütä om Mehkamaalgi õks alalõ ja nii taa püüsüs kah.

Uibo Enno tull’ jälle uma latsõpõlvõ kodukotust kaema. Roobi Katrini pilt